SABA NAGU POLEKSKI
Ilus oled, kodumaa
27/06/11
Paul ei jõudnud enam pilvi lugeda, need liikusid liiga kiiresti. Kaugemaid pilvi oleks saanud, aga seegi tundus mõttetu, sest täna ei olnud sugugi hästi aru saada, kus üks pilv lõpeb ja teine algab, nad jooksid teineteisele tagant sisse, liitusid külge- ja nurkapidi, et mõne aja pärast jälle lahku lüüa ja sulandusid siin-seal ühtlasteks klompideks. Pealegi, mis üldse on pilv? Pilv on ju vesi, eks, lihtsalt teises olekus ja vesi on loendamatu. Vesi, vee, vett. Vesisid? Vesa? Paul ei olnud filoloog ja ta ei olnud kindel, kuidas on mitmuse osastav sõnast vesi. Ja ega olnudki vaja, sest need olid ju pilved. Vormilt pilv, sisult vesi, teoreetiliselt loendamatu, praktiliselt täiesti loendatav. Paul sirutas käe kaugemale välja. Ei, muidugi ei saanud ta pilve haarata. Talle tundus, et sai, aga tegelikult ei saanud. Aga sel ei olnudki tähtsust. Pilved ei ole katsumiseks, need on vaatamiseks.
Võib-olla oleksin ma pidanud ikka filosoofiks hakkama, mõtles Paul. Paps ütles alati, et sinust, väike Paul, saab filosoof, kraavihalliks ei sobi sa mitte. Paulile oli alati meeldinud mõelda, et see oli vihje tema kõrgele laubale ja armastusele raamatute vastu, mitte tema kahvatule jumele ja peenikestele käsivartele. Tõsi ta ju on, pilvede olemuse mõistmiseks ei ole vaja labidat käes hoida. Kuigi, kui päris aus olla, oleks Paul praegu heameelega midagi käes küll hoidnud. Tühjad ja niisama tolknevad käed tekitasid Paulis ebamugavust. Alati on tal olnud oma kätega midagi teha olnud, need on ikka olnud tal kas taskus või klaviatuuril ja alati on tal olnud midagi, mida sõrmede vahel keerutada, olgu selleks siis telefon, pastakas või pluusinööp. Paul kandis just selleks otstarbeks alati koti ühes välises sahtlikeses suurt kirjaklambrit, mille ta igavuse korral välja võttis ja sõrmede vahel keerutas. Praegu ei saanud ta ei käsi taskusse panna ega pluusinööpi kruttida. Oleks saanud, kui väga oleks tahtnud, aga tema asend oli pehmelt öeldes ebamugav. Või, kuidas võtta, põhimõtteliselt ei ole ju elus midagi nii ebamugav, et seda hea tahtmise korral teha ei saaks. Võimatuid asju on vähe, nagu Paulile korraga pähe turgatas. Ta oli ka varem neil teemadel mõtisklenud. Jah, mõtisklenud, filosofeerinud oleks vist liiga palju öeldud. Kuhu tõmmata piir mugavuse ja ebamugavuse vahel? Kas neil kahel on üldse ühine piir või on seal vahel neutraalne tsoon, kus pole ei üks ega teine? Selle kallal oli Paul korduvalt juurelnud, kuid kahjuks mitte eriti tulemuslikult. Ju temas ikka ei olnud filosoofi ainest. Kraavihalli ainest ka mitte, nagu elu oli näidanud. Paulil oli õnnestunud terve oma elu elada teadmatuses oma tõelisest minast.
Nüüd tundis Paul erakordse selgusega, et kõik asjad on paika loksunud. On asjad, mis on võimalikud ja on asjad, mis on võimatud. Kõik muu pole oluline. Pilv või vesi, omastav, osastav — mis vahet seal on? Summa summarum ei ole enamusel asjadest tähtsust. Paul tundis, kuidas temas tõuseb sisemine bravuur. Ta oli üsna kindel, et see paistab ka temast välja. Ta kujutas ette, kuidas tema näojooned muutuvad õilsaks ja heroiliseks, õhtuse päikese punastes kiirtes isegi veidi karmiks, niimoodi ilusalt karmiks nagu kangelastel kunstimuuseumi maalidel. Kangelased võivad olla ka tühjade tolknevate kätega, mõtles Paul, see ei vähenda nende kangelaslikkust. See mõte rahustas teda.
Päike oli tõesti ilus. Selles valguses paistavad kõik inimesed ilusamatena kui nad on. Paistis ka Paul, hoolimata sellest, et ta pintsaku hõlmad laperdasid ebaväärikalt tema mõõduka kõhu ümber ning et ta oli kaotanud oma prillid ja kingad. Kingadest ta väga puudust ei tundnudki. Olid olnud head kingad, aga tühja sellest. Summa summarum, kordas Paul mõttes, summa summarum on kingad tühiasi. Need sul kas on või ei ole, päike paistab ikka samamoodi. Prillidest oli tal pisut rohkem kahju. Päike paistab ka prillitutele inimestele samamoodi, aga lihtsat klaasidelt saaks valgus kenasti tagasi helkida, mõtles Paul.
Asjad ei olnud üldse läinud nii, nagu ta oleks soovinud, aga sellest sai ta aru alles praegu. Kuni tänaseni ei olnud tal selle suhtes kindlat seisukohta olnud. Midagi läks ikka aeg-ajalt täkkesse, midagi läks nihu, üht-teist oli ta ju saavutanud ja üht-teist kahetsenud, kuid selget suuna tajumist polnud tal kunagi olnud. Nüüd, kus ta kingatult ja viltuse lipsuga pilvede järgi haaras, lajatas too kadunud taju talle selgelt ja konkreetselt vastu nägu. Irooniline, mõtles Paul, et just nüüd. Ta ei lasknud end sellest häirida. Mis tähtsust sel on, millal sa oma sihi kätte leiad, peaasi, et leiad. Summa summarum. Paul keskendus.
Lips laperdas tuules kõvemini. Pilvi ei olnud enam näha. Maa tuli järjest lähemale. Hea, et on suvi, mõtles Paul. Ilus oled, kodumaa. Ilus maa nõuab ilusaid inimesi. Paul naeratas enesekindlalt. Tema nägu tõepoolest muutus justkui kirkamaks ja heroilisemaks. Ta oli valmis. Üle hulga aja tundis ta taas kuskil seespool seda kõditavat ärevust, mis sunnib sees kõik vaikseks, kui terve keha ootab seda õiget hetke, mil tegutsema asuda. Paul ei eksinud. Tema ajastus oli ideaalne. Viimasel hetkel sirutas ta käe võidukalt välja, paljastades särgivarruka alt sünnipäevaks kingiks saadud kalli käekella. Õhtuse päikese punased kiired peegeldusid kella kriimustuskindlalt klaasilt, lisades vaatepildile viimase puuduva nüansi. Paul nägi nüüd välja tõesti nagu kangelane kunstimuuseumi maalilt.
