PAREM KUI FACEBOOK
Sa ütlesid, et tahaksid olla kuskil väikeses maakohas müüja
16/05/11
Ja siis me vajuksime kambaga poodi sisse ja küsiksime, et kus on kõrsikud ja grillvorstid. Sa viitaksid pilku tõstmata sinna tagumise riiuli poole ja me naaseksime minuti pärast nurkadest lömmis kõrsikukarbiga ja niiske kortsus grillvorstipakiga. Sa paneksid Ita Everi elulooraamatu korraks käest, asetades selle lahtiselt kummuli letile, tehes talle ruumi rasvase lõikelaua ja realiseerimistähtaja ületanud allahinnatud jogurtite vahel ja loeksid üle meie pleksiklaasist alusele poetatud sendid. Seejärel tõmbaksid sa sendid üle serva oma töntsakasse pihku ja jagaksid need vilunud liigutusega sahtlisse õigetesse senditaskutesse. Noogutaksid meile kinnituseks ja lööksid torusse keeratud eelmisenädalase Maalehega maha unise kärbse, kes letile uimerdama oma jäänud. Meie haaraksime oma niiske kotikese nurkapidi näppu ja väljuksime omavahel juteldes. Logiseva alumiiniumkäepidemega uks põruks ja põrkuks meie meie väljumise järel ja võbiseks veel selgi ajal, kui me juba autosse istume ja kohalt võtame. Sa pühiksid käed hajameelselt kitlisse puhtaks, teadmata isegi, miks sa seda teed, ning võtaksid raamatu taas kätte. Siiski ei hakkaks sa lugema vaid paneksid raamatu taas käest, jalutaksid laisal sammul ümber leti selle tagant välja, võtaksid kätte letile unustatud kõrsikupaki, kõnniksid nõutul pilgul ukse juurde, mis nüüdseks on juba võbisemise lõpetanud ja heidad igaks juhuks pilgu teele. Muidugi ei oleks meid seal enam näha. Ega me tagasi tulekski. Sa teaksid seda ja seepärast viiksid sa kõrsikupaki riiulisse oma kohale tagasi. Läheksid kotade lohinal leti juurde, võtaksid sahtlist võidunud ruudulise kaustiku ja paneksid kõrsikupaki raha eraldi veergu kirja.
Järgmisel suvel tuleksime me tagasi, aga sa ei mäletaks meid. Grillvorste me sinu poest enam ei ostaks, piirduksime vaid gaseeritud mineraalvee ja koti batoonikestega. Kougiksime taas taskust sente ja asetaksime need pleksiklaasist alusele ja sina tõmbaksid need taas sama liigutusega üle serva pihku. Poe uks kolksuks samamoodi ja ka hiirekõrvus kaustik oleks sul sama, aga kittel ja Maaleht on sul uued.
Pisara kisub silma see jutuke. Kuidagi kole kurb hakkas.
— Mary · 17/05/11 · #
Kurb ja naljakas jaa. Üks haaval hakkavad kõik pleksiklaasist senditassid kõlisema ja logisevad uksed mälus lahti ning kinni kolksuma.
— Kaur · 18/05/11 · #