SEE EI OLE ERROR
Kuidas ma välistudengit ahistasin
02/07/10
Suvi. Puhkus. Mõnus. Hommik algas pannkookidega. Hoolimata sellest, et oleksin heameelega tahtnud hoopis päikeselaiku põõnama heita, otsusin päevased olulisemad toimetused kohe ära teha. Mul oli vaja linnas paaris kohast läbi käia ja üht-teist tuua-viia. Otse loomulikult on ainumõeldav variant võtta seks otstarbeks jalgratas.
Mõeldud-tehtud. Esmalt sõitsin Tondile, seejärel Kristiinesse. Viimase asjana oli vaja läbi käia Kadriorust. Pärast väikest arupidamist iseendaga läksin mööda tavapärast teed: Tehnika, Balti jaam, Soo, sadam, Kadriorg. Rimi ristmiku juures jäin foori taga seisma ja kuna ma fooride tsükleid peast tean, ronisin ootamiseks ratta seljast maha. Hetke pärast pöördus minu poole üks nääpsuke tütarlaps. Do you speak English, küsis ta. Yes, I do, teatasin. Muidugi spiigin, milles küsimus. Vahetult enne seda oli ta suhelnud samuti rohelist ootava pikajuukselise blondiga, kellelt ta oli saanud vastuseks pearaputuse. Nüüd pöördus ta minu poole.
Do you speak English, küsis ta. Ta oli minust lühem, kõhnake, tumedate lühikeste juustega ja suurte-suurte päikeseprillidega. Seljas olid tal ilmale absoluutselt mittevastav riietus: pikad teksad (või ma ei teagi, mis materjalist tänapäeval neid moodsaid liibuvad pükse tehakse) ja hall pullover. Ebaadekvaatset riietust selgitas see, et arvestades mitut kompsu, mis tal käe otsas olid ja ühte ratastel järeleveetavat kohvrikest, oli ta ilmselt äsja laevalt maha astunud ja suundus kuhugi edasi.
Yes I do, vastasin. Tüduk naeratas rõõmsalt. Tal olid ilusad hambad ja kummalisel kombel tema aval naeratus sobis tema suurte päikeseprillidega. Kuhupoole jääb central station? Central station?, küsisin üle. Nojah, jaam, kust saaks edasi sõita. Tartusse näiteks. Aa, bus station? Tal on muidugi ükskõik, mis jaam, peaasi, et Tartusse saaks. Easy, ütlesin. Lähed siit edasi, otse-otse mööda teed. Lähed üle — lugesin mõttes kokku — umbes nelja ristmiku. Siis näed suurt Stockmanni kaubamaja, sealt põrutad vasakule ja oledki varsti kohal. Lähme üle, viipasin, see jääb sinnapoole.
Tüdruk sahmerdas oma kompsudega. Magamiskott kukkus tal õlalt maha ja kohver keeras end vastu äärekivi tagurpidi. Ah et siis sinnapoole, osutas ta. Just nii. So, four intersections? Well, tead, ma täpselt ei tea, aga kas kolm või neli. You can’t really miss it, seal on trammirööpad maas ja puha. Hüppad trammi peale ja sõidad ühe peatuse vasakule ja oledki peaaegu kohal. Thank you, naeratas tüdruk. Hüppasin ratta selga. Have a nice trip, soovisin talle, ja väntasin teises suunas.
Mul ei läinud oma asjaajamistega kaua, isegi vähem kui kümne minuti pärast hakkasin linna poole tagasi sõitma. Korraga turgatas mulle pähe, et olin vaesele turistile andnud ju valed juhised. Kui ta läheb trammi peale Paberi peatusest, siis peab ta sõitma ju kaks peatust, mitte ühe. Mu silme ette kerkis hoobilt kujutluspilt sellest, kuidas neiu oma kodinatega Keskturu juures väljub, laubalt higi pühkides ja ratastega kohvrit järgi vedades endale turukotikeste ja -mutikeste vahel teed rajab ja asjatult üritab kellegagi inglise keeles suhelda saamaks teda, kus on bus station. Varemgi on juhtunud, et ma olen turistidele veidi poolikuid juhiseid andnud, kui ma pole osanud peas päris täpselt tänavaid või peatusi õigesti kokku lugeda, kuid varem pole mul olnud ka erilist vigade parandamise võimalust. Aga praegu on mul ju ratas!
Otsustasin, et sõidan talle vastu ja juhatan teda uuesti, sedapuhku õigesti. Jõudsin Stockmanni ristmikule. Seisin pedaalidel püsti, vaatasin igas suunas. Ei paista tüdrukut kusagil. Selle aja peale peaks ta olema küll juba siia jõudnud, arvutasin endamisi. Aga ehk on ta juba trammiga edasi sõitnud? Ega’s midagi, keerasin ratta mööda Tartu maanteed üles ja kammisin pilguga tänavat. Eip, ei ole. No ehk ta vantsib juba Keskturu juurest üles järgmisse peatusse ja kirub seda jobu, kes talle ühest peatusest rääkis? Kihutasin mööda tänavat edasi, bussijaama ristmikule. No ikka pole tirtsu näha. Mis värk on, ta ei saa ju nii väle ometi olla? Aga äkki ta küsis Stockmanni juures taas teed ja teda juhatati mööda Lastekodu? Sekunditki kaotamata keerasin Lastekodusse ja lasin vabakäigul mööda tänavat turuni välja. Ei old tuttavat kohvriga tüdrukut ka siin.
Nüüd hakkasin ma juba muretsema. Äkki on temaga midagi juhtunud. Noor välismaa tütarlaps kurjas Tallinnas, kõike võib juhtuda. Või ehk tegi ta kuskil peatuse ja võttis kuskil ühe kohvi? Sõitsin Stockmanni ristmikule tagasi. Ja siis ma nägin teda. Seisis trammipeatuses ja üritas edutult inimestega suhelda. Andsin jalgadele valu. Jõudsin kohale trammiga ühel ajal. Ta oli just oma kottidega trammi astumas, kui ta kõrval seisma jäin. Hi again. Tead, tegelikult on nii, et sõida ikka kaks peatust, mitte üks, eks. Two? Yes, yes, two stops. Okay. Kõhklevalt ronis ta trammi.
Ja siis tabas mind järgmine äratundmine. Tore, tüdruk astub trammist maha ja mis edasi? Mitte et meie bussijaamal oleks küljes silt Bus station, mis kaugele tänavanurgale ära paistaks, eks. Oeh. Ei, giidi minust ei saaks. Aga mul on ju ratas. Kui ei jaga pea, jagavad jalad.
Tramm oli juba järgmisse peatusse jõudnud, kui mina foori taga alles rohelist ootasin. Kui viimaks liikuma pääsesin, suundusin otse mööda Lastekodu. Keerasin tänava otsas vasakule ja jäin ristmikul seisma. Jah, seal ta oligi. Vaatas ebalevalt igasse suunda ja tundus, et küsis kelleltki veel teed. Kui talle selja tagant ringiga ligi jõudsin, oli ta juba poolel teel bussijaamani. Hello there. Hello, naeratas ta. Ma hakkasin sinu pärast muretsema, ütlesin. Juhatasin sind ennist valesti ja nüüd tahtsin veenduda, et sa ikka kohale jõuad. Kas see on ikka õige koht, uuris ta. On, on. Kas sul raha ikka on? Siin sa eurodes küll maksta ei saa. Tüdruk näis olevat veidi ehmatanud. Ma midagi vahetasin jah. Koukis taskust välja viiekümnese ja mõned kahekümneviiesed. 125 krooni. Ma arvan, et sellest piisab, ütlesin. Kas sul rahvusvaheline ülõpilaskaart ka on? On, ütles ta. Siis näita seda ka, äkki saad soodustust. Ma kindel pole, aga proovi. You’ll be fine. Thank you, muigas tüdruk. Bye!
Kodu poole sõites jäin aga mõtlema. Võib-olla oleks ta niisamagi ise hakkama saanud, jah, tõenäoliselt olekski, ikkagi suur inimene mõõdukalt umbkeelses, kuid siiski tsiviliseeritud kohas, miks ta ei peaks hakkama saama. Ja võib-olla, võib-olla ma hoopis tüütasin teda. Ehk arvas ta, et ma teda jälitan ja temalt midagi tahan? Tuleb mingi rattaga habetunud kutt ja hakkab sabas käima. Näe, juba kolmandat korda siin! Mida ta õige tahab? Tõepoolest võis ta ju nii arvata.
Nii et kui te näete Tartus üht väikest kasvu kleenukest välistudengit, kel on lühikesed tumedad juuksed, suured ümmargused päikeseprillid ja armas naeratus ja kes veab enda järel ratastega reisikohvrit ja kannab kaenlas sinist magamiskotti, siis öelge talle, et too rattaga tüüp seal Tallinnas ei tahtnud üldse teda ahistada või röövida vaid on lihtsalt linnajuhina veidi juhm.
mulle väga meeldib su kirjutamise viis. või on see stiil.
su juttude lugemine on lausa nauding.
— ematehnik · 02/07/10 · #
Ma arvan, et talle jäi pigem meeldiv mulje, et keegi on nii abivalmis :-)
— Mrl · 02/07/10 · #
Egas teiste inimeste muljete eest pead anda ei saa – eks see ole kinni kahe kõrva vahel :)
Aga minu kogemustel on vahetusüliõpilased ikka positiivsed ja uuele heas mõttes avatud. Seepärast arvan, et paranoia ja hirmud võiks kõrvale jätta, ja küllap seegi neiu seda giidilugu pigem sõbralikult meenutab. Võib-olla kuulud Sina oma tagasihoidliku seigaga aegade lõpuni sissejuhatusse sellest loost, kuidas ta Eestis õppimas käis ja milliseid toredaid inimesi kohtas ;)
— Elsa · 03/07/10 · #
jälle üks tore lugu! aga mind huvitab, miks ta nii vara kohale tuli, kui ta tudeng on..
— keelek6rv · 03/07/10 · #
keelekõrv, pakun, et ta tuli tudengina suveülikooli – just järgmisest nädalast on Tartu Ülikooli Suveülikoolis üks kursus algamas (“European Integration: the EU from West to East”) :)
— Elsa · 03/07/10 · #
aitäh informeerimast, Elsa, nüüd ma tean, mis meil siin toimub :) kuna eesti keel algab alles 19ndast juulist, siis ma eeldasin, et kogu suveülikool läheb alles siis käima..
— keelek6rv · 03/07/10 · #
pigem oli ta tänulik. olen mitmel korral olnud välismaal samas seisus. justkui oled saanud juhised, aga need ei tööta, sest kognitiivne kaart ei kattu ilmselt juhiste andja omaga. Madridis v6ttis 1 kena abielupaar mind lihtsalt käevangu (just-just, naine pistis pikema jututa käe mulle küünarnuki alla) ja nii me siis kolmekesi jalutasime 6ige kohani :D:D tiba kohmetu oli olla, sest nad kogu aeg seletasid miskit hispaania keeles. aga olin neile väga tänulik, sest ilmselt oleksin ise seigeldes kohtumisele hiljaks jäänud.
— kata · 03/07/10 · #
Oleksid võinud Tartus ka rattaga vastas olla.
— fp · 05/07/10 · #
No kas tõesti peaksid neidised Tartusse sõites ikka jääma lootma Tallinna džentelmenide peale? Mõni vastutulelik härrasmees seal vast ikka leidub, kes asja üle võtab.
— aabram · 05/07/10 · #