*
*

EE.KASULIK
ÕS 2006
Eesti keele käsiraamat
Eesti-norra-eesti sõnastik
Keeleveeb
Inglise-Eesti (sõ)Nastik

MUU.KASULIK
Bokmåls- og Nynorskordboka
Cambridge dictionaries
dictionary.com
Dictionnaire Français-Anglais
Словари и Энциклопедии
EN-HE online dictionary: מילון מורפיקס
Encyclopedia 1911
English Idioms
English-Arabic dictionary
English-Dictionary.us
Ephemeris: Nuntii Latini Universi
Denshi jisho ・ 電子辞書
Ilmainen Sanakirja
Le dictionnaire multifonctions
Lexin NO-EN
Online Etymology Dictionary
Wordorigins.org

HUVITAV
Arts & Letters Daily
BBC World News
Engrish!
Halfbakery
Languagehat
Linguaphiles' Journal
NewScientist
sci.lang
sci.lang.translation
The Word Spy
Word trivia

*
Natuke Aabrami kohta
Kirjuta Aabramile
RSS / Atom

Male / Chess
Male / Chess
ebalogaalne


Valeri, kojamees · 19/06/10

Kõndisin poolkiirustades kodu poole, olin veerand tunni eest telefonis lubanud, et kohe varsti jõuan. Eespool keeras põiktänavast välja üks lüheldane meesterahvas ja suundus minu poole. Minuga kohakuti jõudnud, osutas ta küsivalt randme peale. Koukisin taskust telefoni ja näitasin talle. Ta uuris mitu korda, iga kord silmi kissitades ja prille kohendades. Lõpuks sai ta aru ja noogutas tänulikult. Hakkasin juba edasi asutma, kui ta mind kõnetas.

Oota, ütles ta ja astus lähemale. Ta koukis ühes oma punnis taskust välja pudeli. Võta, ütles ta. Vaatasin pudelit. Sildil seisis 777, AS Kravond, 18%. Kork oli avamata. Mees noogutas julgustavalt. Võta-võta. Kork krõpsus, kui seda lahti keerasin. Võtsin lonksu. Magus marjavein. Mees võttis ise ka lonksu. Ta oli väikest kasvu, minust lühem. Paljal pealael hõljusid tal paar valget juuksekarva, kuid habe oli aus, tihe, pruuni ja hallisegune.

Oota, ütles ta. Räägime natuke. Mul on kiire, ütlesin. Naine ootab. Ta pilgutas silmi, justkui kuuldu üle järgi mõeldes. Pöördusin minekule. Oota, hüüdis ta. Ära tee mulle halba! Räägime. Keerasin ringi. No räägime siis. Võta veel, ütles ta. Julgelt. Ära karda, ma ei paku sulle midagi sellist. Selle kinnituseks võttis ta ise veel ühe lonksu ja ulatas pudeli mulle tagasi.

Tühja kah, mis siis ikka. Veidi aega mul ju on. Vein oli magus. Mees kallutas end mulle lähemale. Tal olid hallid silmad. Kuidas sul läheb ka, küsis ta. Pole viga, tegelikult päris hästi, vastasin. On hullemaidki aegu olnud. Mees noogutas. Aga elu on ikka sitt. Raske on. Noogutasin. Muidugi on, kellel poleks. Ma saan kaks koma kaheksa, ei, tähendab kaks kaheksa, ptüi, kakssada kaheksa, ah kurat… Kaks tuhat kaheksasasada, pakkusin. Jah, kakstuhat kaheksasada. Mida sa teed, küsisin. Я дворник, там, viipas mees käega sinnapoole. No kuidas see eesti keeles ongi, see, noh. Kojamees, ütlesin. Just, kojamees. Minu nimi on Valeri, ütles mees ja sirutas käe ette. Kuidas sinu nimi on? Sven. Kuidas? Aa. Vot, Sven, mul on palju eestlastest sõpru. Ütle, kuidas ma eesti keelt räägin? Mees vaatas mulle äraootavalt otsa.

Eesti keelt rääkis ta tõesti hästi. Mõned sõnalõpud läksid veidi nihu, aga pole ka ime, kui mina oleksin samas konditsioonis nagu tema ja samamoodi kõiguksin, siis oleks ilmselt ka minul rektsiooniga probleeme.
Vaata, vene ajal ma õppisin ise eesti keelt. Keegi ei sundinud, ma ise õppisin. Kõik mu eesti sõbrad tahtsid minuga rääkida vene keels, aga mina neile kogu aeg, et no miks te minuga eesti keeles ei räägi! Muudkui küsivad, et kuidas on see sõna vene keeles, aga mina vastu, et ütle, et kuidas see asi eesti keeles on. Valeri jäi hetkeks mõtlikuks ja kavus mälusoppidesse. Ütle mulle, kas sa saad minust aru. Muidugi saan, kinnitasin. Ei, sa ütle mulle ausalt. Ma räägingi sinuga ausalt.

Valeri osutas tänavaäärsele aiaorvale. Lähme sinna, räägime natuke. Seisime kellegi hoovivärava ette, tänava äärest ära. Mina olen venelane, ja sina oled eestlane. Aga tead, kõik on inimesed. Minul on ükskõik. Näed, praegu räägin sinuga, eestlasega. Saad aru, loeb see, mis inimene sa oled. Valeri võttis pudelist viimase lonksu ja viskas tühja pudeli üle aia. See on kellegi hoov ja me seisame kellegi köögiakna all, mõtlesin. Valerit ei näinud see mõte häirivat. Ta laiutas käsi ja naeratas. Mul on teine veel, ütles ta kavalalt ja koukis teisest taskust välja samasuguse pudeli. 777, 18%.

Mul ei ole palju raha, aga seda jaksan ma osta. Mul mõned tuttavad räägivad, kuidas nemad joovad kogu aeg konjakit. No kes jaksab kogu aeg konjakit osta? Mina küll ei jaksa, ütlesin. Novot, ütles Valeri, aga see pudel maksab 11 krooni. Täna ostsin 25 krooni eest kaks pudelit, mõistad? Mõned inimesed on rikkad, tead? Ma käisin Venemaal, ainult ühe korra olen läinud — Valeri tõstis selle tõiga rõhutamiseks püsti ühe sõrme — ja seal on, tead, neljakorrulised majad mõnel. Aga kes on rikkad? Enamus on vaesed, neil pole mitte midagi. Aga kes sina oled? Aa, sina kirjutad? Ega sellega ka rikkaks ei saa.
Mul on дочка и внучка ja ma saadan neil iga kuu raha. Kus nad elavad, küsisin. Kaasanis. Tead? Noogutasin. Nad tulevad mulle varsti külla, ma pean raha koguma. Aga kuidas ma kogun? Raha ei ole!

Vahetasime paar korda käest-kätte pudelit. Ma tahan sinuga rääkida, mõistad? Ma tahan teid, eestlasi, mõista. Mis vahet seal on, kes sa oled. Aga vaat, see Ansip, seda ma ei saa aru, mida ta tahab? Miks ta nii teeb? Miks ta teeb kõigile halba? Kellel on hea elada? Kas sinul on hea elada? Ma ei osanud sellele küsimusele hoobilt vastata. Üks asi on see, kui sult küsitakse, kuidas sul läheb, siis on lihtne öelda, et kas hästi või halvasti, aga kui küsitakse, et kas mul on siin ja praegu hea elada, siis on sellele palju keerulisem vastata. Valeri silitas mõtlikult habet. Seejärel ta jätkas. Ta räägib, et евро ja евро, aga mis siis saab, kui see tuleb? Siis on mul veel raskem.

Ei, sa ütle, kas sa saad must aru? Valeri pani mõlemad käed mu õlgadele ja vaatas mulle silma. Saan, ütlesin. Tänaval jäi seisma üks auto, andes märku, et me oleme tema väraval ees. Võtsin Valeril õlast ja juhtisin tänavale tagasi. Vaatasin kella. Ma peaksin tegelikult kodus olema, mõtlesin. Lähme, ütles Valeri, kõnnime.
Lonkisime mööda tänavat edasi, pudel odavat peeti näpus. Valeri rääkis valjul häälel elavalt žestikuleerides. Ma meenutavat talle kangesti ühte tema ammust tuttavat, kellega koos ta Tartus õppis. Kus olid alles ajad, mul oli palju raha, ma ostsin oma emale kaks autot. Kaks autot! Moskvitši ja Žiguli! Ma sain palka viissada krooni! Eiei, oota, siis ei olnud kroonid. Viissada rubla, pakkusin. Muidugi rubla! Valeri hakkas naerma. Lisaks sellele veel tegin haltuurat ka. Teine pudel jõudis poole peale. Valeri läks üle vene keelele. Saad sa minust aru, küsis ta iga natukese aja pärast. Говори, говори, хотя я плохо говорю, я всё понимаю. Kui palju Žiguli maksis tol ajal? Kaheksa tuhat rubla, vastas Valeri pikemalt mõtlemata. Umbes poole aasta teenistus siis, ütlesin. Jah, poole aasta palk. Aga mida nüüd saab poole aasta palga eest? Mõtlesin Valeri kojamehe palga peale. No televiisori ikka saab, arvasin. Ta hakkas naerma. Naerdes tõmbusid ta silmad kissi ja vuntsid tõusid suunurkadest lõbusalt üles. Televiisoreid on mul kolm. Miks kolm, küsisin. Дочка tuleb, võtab ühe kaasa. Neil on veel raskem kui sinul? Ta noogutas. Oi kui palju raskem! Aga ma ikka aitan neid. Valeri muutus tõsiseks ja vaikis mõnda aega.

Kas sa lähed trolli peale? Jah. No läheme siis siit üle tee. Valeri hoidis end minu ligi. Sa ära pahanda, ma ei taha sinust mitte midagi. Saad aru, vahel ma lihtsalt tahan vahel inimestega, noh… Ta otsis õiget sõna. Общаться? Jah, общаться. Sina mulle meeldid, sa hakkasid mulle kohe meeldima. Ma tahan suhelda. Ma tahan aru saada, mis selle kõige mõte on. Kõige mõte, mis mõte on elada? Kas sina tead. Vastasin ausalt. Ei tea, mina ei tea, mis selle kõige mõte on. Oled sa usklik, küsisin vastu. Jah, ma olen see… Православный? Jah, православный. Ma ei vaheta seda iialgi millegi vastu. On olnud igasuguseid uskusid ja kõike, aga õigeusk on minu oma.

Võta veel, müksas Valeri mind. Pudelis oli veel paar lonksu järgi. Mu telefon helises. Жена звонит. Aa, see on hea. Mul läheb veel natuke aega, ütlesin telefoni. Valeri astus ebakindlal sammul lähemale, kummardus telefoni juurde, hõiskas мы все любим тебя ja kõhistas naerda. Ta kallistas mind. Ma olen vanakooli mees, kui ma joon, siis nii et maa must. Aga mul on hea naine, ta hoiab mind ohjes. Nataša on tubli. Ma armastan teda väga. Naist peab hoidma. Ta ei lase mul ära surra, hoiab mind elus. Ilma naiseta ei saa.

Ütle, kas ma olen sind ära tüüdanud? Ei, mitte seda. Aga ma ei ole päris sedasorti inimene, kellega sa läbi käid, eks? Jah, sa oled teistmoodi, tunnistasin. Ma tahaksin sinuga teinekordki rääkida, ütles Valeri. Anna oma aadress? Ei, aadressi ma ei anna. Valeri laiutas käsi. Saan aru, ma ei meeldi sulle. Asi pole selles, ütlesin. Mõistan, mõistan. Aga sina meeldid mulle. Ma tahaks sinuga veel kohtuda. Kui meil on määratud kohtuda, siis me kohtume, ütlesin. Valeri surus mu kätt. No hüva, kõike head. Keerasin minekule. Oota! Valeri ruttas taas minu poole. Ma olen sulle juba kõrini, jah? Mulle meeldib sinuga suhelda. Inimene inimesega. Mõistad, selline ma olen, ma pean end välja valama. Ma ei taha sinust mitte midagi. Ma ei ole selline, kes tuleb midagi kerjama või küsima. Ma ei arvagi, et sa selline oled. Sa oled hea inimene, ütlesin talle. Eh, ütles ta. Ma tahan lihtsalt suhelda, ma tahan inimesi mõista. Ta surus uuesti mu kätt.

No mis siis ikka, ma lähen sinnapoole. Ela hästi. Võib-olla näeme veel. Võib-olla. Kunagi ei tea, mis elu toob, ütlesin. Valeri naeratas kurvalt. Ta keeras minekule. Mina läksin teises suunas. Vaatasin üle õla tagasi. Nägin teda ristmikku ületamas. Ta oli öelnud, et elab sealpool. Ta läheb koju, mõtlesin. Mida ta naisele räägib? Et kohtas tänaval ühte eestlast, kellega koos nad kaks pudelit veini ära jõid ja kes rohkem vaikis ja kuulas kui rääkis? Või ei räägi ta talle sellest midagi? Või on ta tänase kohtumise selleks ajaks juba unustanud?

Varsti tuleb talle külla tema tütar oma lastega. Ta annab talle oma pensioni ja kojamehetöö kõrvalt kokku hoitud raha ja ühe televiisori. Ja otsib edasi elu mõtet.

Mina? Mul on hea meel selle kohtumise üle.


* * *

  1. Tahaks klõpsata linki või nuppu “Meeldib”. Aga siin pole sellist. Facebookis on. Seal ma ikka vahel klõpsan seda. Aga vahel tahaks klõpsata hoopis linki/nuppu “Küll on kurb lugu” või “Nii südamlik, et pisar tuli kohe silma” või “Tunnen kaasa” või “Küll on see issanda loomaaed ikka liigirikas”. No ega sina kah kõiki neid nuppe siia laduda jaksa. Aga võta teadmiseks, et su lugu oli hea.


    — k    22/06/10    #

  2. Lülitasid diktofoni käima kohtumise alguses?:)


    — KO    01/07/10    #

  3. Säärased asjad tuleb kirja panna alati siis, kui muljed veel värsked.


    — aabram    02/07/10    #

Nimi
E-mail
http://
Sõnum
    
 

Vorminda nõnda:

paks kiri: *paks*
kursiiv: _kursiiv_
linkimine: "lingi tekst":http://lingi.aadress