A
Jututeemad
Kes? Mis? Miks?

SABA NAGU POLEKSKI

Teda ei ole enam

19/11/09

Eile suri mu sõber. Ta oli haige juba mõnda aega, kuid veel paari nädala eest käis tööl. Siis jäi ta koju, kedagi vastu ei võtnud, suhelda ei soovinud. Viimati, kui ma tema töökohas käisin, oli ta just esimest päeva koju jäänud ja ma ei näinud teda. Eile ta suri.

Me ei kohtunud viimasel ajal kuigi sageli, aga mul oli alati olemas teadmine, et ta on olemas. Enam ei ole. Mul on lõpmata kahju. Mitte sellepärast, et ma teda veel vahetult enne tema surma ei näinud — võib-olla ongi nii parem — vaid sellepärast, et tema oli mulle parem sõber kui mina talle. Tajun korraga kuidagi väga teravalt neid kasutamata võimalusi, mis nüüd jäävadki igaveseks kasutamata. Kõik, mis olnud, mis tehtud, kõik meie vahel räägitud jutud ja lausutud sõnad, kõik on nüüd kinni pitseeritud. See raamat on valmis kirjutatud ja sinna enam midagi lisada ei saa. Ei, midagi ei ole otseselt jäänud ütlemata, aga mul on tunne, et sinna oleks mahtunud veel midagi juurde. Kui palju või kui olulist, ma ei tea. Veel mõne nädala eest oleksin ma seda teada saanud, nüüd enam mitte.

Kas ma tunnen ennast selle pärast halvasti? Ei. Me teeme otsuseid, mis tunduvad tol hetkel õiged. Räägime asjadest, millest me saame ja tahame rääkida. Ju ma siis ei saanud või ei tahtnud sellesse suhtesse rohkem lisada. Ja praegu ma ei saa aru, miks. Oli see tunne, et aega on piisavalt, et küll homme jõuab? Oli see igapäevane kiirustav elu, mis pea muid mõtteid täis ajas, sundides mõttes tegelema muude asjadega ka siis, kui ma temaga kokku sain? Kes seda enam teab.

Nüüd on elus temasuurune auk ja see on palju suurem, kui ma arvasin. Terve hulk aastaid minu senisest elust on tänasest alates hoopis teistsugused. Tänasest alates on mu elus palju selliseid asju, millest mul pole enam kellegagi rääkida. Meie kahe ühised asjad on nüüd ühtäkki ainult minu omad. Mina olen ainuke inimene maailmas, kes mäletab, kuidas see või teine asi oli. Ma ei saa enam kellegagi maha istuda ja rääkida, et “mäletad, kuidas tookord…”. Mitte keegi peale minu ei mäleta. Meie ühised asjad on äkisti jäänud minu hoida.

See ongi kõige ootamatum. Inimesed vananevad, jäävad haigeks, nende kehad kustuvad ja kaovad, aga mälestused liiguvad edasi ühelt teisele. Tema elu on jagatud perekonna, tuttavate ja sõprade vahel. Tükike sellest on minu käes, tükike, mida pole kellegi teisel. Mida ma sellega peale saan hakata? Tegelikult ju mitte midagi. Lihtsalt nüüd on see minu oma, igaveseks minu kätte hoiule antud. Ma ei saa seda kellelegi edasi anda, see jääbki nüüd minu kätte. Ma pean enda sees selle mahutamiseks ruumi tegema. Võib-olla just niimoodi inimese hing suuremaks saabki?

Öö läbi sadas vihma. Puud on raagus ja taevas on hall. Vaatan aknast välja. Ma näen siit päris kaugele. Ükskõik, kui palju ma pilguga ka ei otsiks, ma ometi ei leia.

---

  •   Arhiiv   •  

Siin avaldatu valikuliseks tsiteerimiseks ei ole vaja eraldi luba, kuid ilus oleks siia viidata.
Täistekstide avaldamise soovi korral palun lahkesti ühendust võtta e-maili teel.

Veebimajutus: Spin TEK.