12/06/04
On palju sõnu ja sõnakasutusi, mille suhtes inimestel tavaliselt igaühel oma, teistest veidi erinev, arvamus on. Peamiselt on tegu nüanssidega, mida inimesed erinevalt tajuvad. Näiteks selle kohta, et kas “soe” on rohkem kuumapoolne soe, või külmapoolne soe. Mõne jaoks on tee, mis ei kõrveta, “soe” ning “kuum” alles see, mis kõrvetab. Teise jaoks on “soe” tee, see mis veel päris külm pole. Mõni ütleb, et tal on “külm” siis, kui tal on tegelikult ainult veidi vilu, teise jaoks on “külm” siis, kui tal hambad plagisevad ja lihased värisema hakkavad.
Kui enamus taolisi erinevusi tõlgendamises on rohkem niisama segadust tekitavad ega too endaga kaasa mingeid eksitavaid tagajärgi, siis üks sõnakasutus on küll, mis alati garanteeritult arusaamatust tekitab. See on “see nädavahetus” ja “järgmine nädalavahetus”. Inimkond näib olevat jagunenud kaheks selle järgi, kuidas nad sellest aru saavad.
Oletame, et parasjagu on esmaspäev. On neid—kelle hulka kuulun ka mina—kes arvavad, et “järgmine nädalavahetus” on järgmise nädala lõpus (üheteistkümne päeva kaugusel) ning on neid, kes arvavad, et “järgmine nädalavahetus” on selle, äsja alanud nädala lõpus (nelja päeva kaugusel). Kui esimese grupi inimeste jaoks on “see nädalavahetus” selle nädala lõpus, siis teise grupi inimeste jaoks on “see nädalavahetus” ebamäärane nähtus, mis sageli vahelt ära kipub jääma või liikuma. Esmaspäeval ütlevad nad veel, et “sel nädalavahetusel käisin maal” ning mõtlevad sellega tegelikult eelmise, lõppenud nädala lõpus olnud nädalavahetust. Kuskil nädala keskel muutub nende “järgmine nädalavahetus” sellesama nädala “selleks nädalavahetuseks” ja järgmine nihkub edasi. Reedel, laupäeval ja pühapäeval võib uskuda, et mõlema grupi inimesed mõistavad tõenäoliselt teineteist ühtemoodi. Ülejäänud neljal päeval valitseb aga segadus.
Alati, kui keegi minuga nädalavahetuseks midagi kokku lepib, täpsustan ma üle, millist nädalavahetust ta ikkagi mõtleb. Igaks juhuks.

— Mrl · 12/06/04 · #