*
*

EE.KASULIK
ÕS 2006
Eesti keele käsiraamat
Eesti-norra-eesti sõnastik
Keeleveeb
Inglise-Eesti (sõ)Nastik

MUU.KASULIK
Bokmåls- og Nynorskordboka
Cambridge dictionaries
dictionary.com
Dictionnaire Français-Anglais
Словари и Энциклопедии
EN-HE online dictionary: מילון מורפיקס
Encyclopedia 1911
English Idioms
English-Arabic dictionary
English-Dictionary.us
Ephemeris: Nuntii Latini Universi
Denshi jisho ・ 電子辞書
Ilmainen Sanakirja
Le dictionnaire multifonctions
Lexin NO-EN
Online Etymology Dictionary
Wordorigins.org

HUVITAV
Arts & Letters Daily
BBC World News
Engrish!
Halfbakery
Languagehat
Linguaphiles' Journal
NewScientist
sci.lang
sci.lang.translation
The Word Spy
Word trivia

*
Natuke Aabrami kohta
Kirjuta Aabramile
RSS / Atom

Male / Chess
Male / Chess
ebalogaalne


Hüvasti, Claudius · 28/02/06

- Lund sajab.
- Sajab.
- Kuhu me läheme?
- Sa tead küll.
- Ma aiman. Kas täna ongi see päev?
- Täna ongi see päev.
- Ma sean end siis valmis?
- Jah, on aeg.

[...]

- Mida me ootame?
- Me ootame oma järjekorda.
- Ma ei teadnud, et sellistel puhkudel tuleb järjekorras oodata.
- Mina ka ei teadnud. Aga ju siis nii on.
- Sven, mässi mulle tekk tugevamini ümber. Mul on jalgadel külm.
- Kas nii on parem? Ma arvasin, et sa su jalad ei tunne enam midagi.
- Ma ei saa käia, aga ma tunnen külma. Mul on jalad viimasel ajal pidevalt külmetanud. Mul on kogu aeg külm.
- Me tegime sulle aseme radiaatori juurde, miks sa täna öösel sinna ei läinud?
- Ma ei suutnud. Mul pole jõudu liikuda. Ma olen väsinud.
- Ma usun.
- Olen teile nende nädalate jooksul vist palju tüliks olnud?
- Ei, mitte seda. Eks see ole ka meie jaoks raske olnud aga sellest pole midagi. Elus on ikka vahel raskemaid ja kergemaid aegu.
- Küllap vist. Meilgi on sinuga olnud paremaid ja halvemaid aegu.
- On. Paremaid ja halvemaid...

[...]

- On meil veel aega?
- Näib nii.
- Räägi mulle sellest kuidas me kohtusime.
- Sa ise ei mäleta seda?
- Ma tahan, et sina mulle seda jutustaksid. Räägi minuga veel, Sven.
- Hea küll. Ma leidsin sind üle hoovi asuva maja koridorist, sealt, kus mu tuttavad elasid. Sa olid seal juba mitmendat päeva üksinda ilma emata, vääksusid ja nutsid. Nad oleksid sind enda juurde võtnud aga neil oli koer ja nad kartsid, et te ei saa isekeskis läbi. Ma võtsin sind siis endale. Sa olid tollal nii pisike, et kui ma sind oma peopesale panin, siis mahtusid sa sinna täies pikkuses ära, ainult su neli käppa ulatusid üle käeserva.
- Kas ma tõesti olen olnud nii tilluke?
- Oojaa, ja siis olid sa ka veel süsimust, väikese valge täpikesega nina juures ja rinnal.
- Süsimust?
- Täiesti must. Ma ei mäleta, millal täpselt sa hakkasid hallitriibuliseks muutuma aga mingil hetkel see toimus.
- Kas ma tegin palju pahandust?
- Omajagu. Sa olid pisike ja kraps ja toppisid oma nina igale poole. Sulle meeldis magada mu arvuti juures, küllap sellepärast, et see oli soe ja surises. Sa ronisid kogu aeg igale poole ja kui sa veel väike olid, siis pidin ma sind aitama diivanile ja toolile ronida, sest sa ise ei ulatunud aga tahtmine oli sul kange.
- Kas sa mulle vitsa ka andsid, kui ma üleannetu olin?
- Jah. Vahel sa ikka vihastasid mind välja. Sa oled üldse olnud väga raskesti kasvatavav kass.
- Ma tean. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Ma kord olen juba selline.
- Mul on alati olnud natuke kahju, et sa pole kunagi mulle ise sülle roninud.
- Tead, ma ei tea, ma ei oska sedasorti asju. Õrnust välja näidata ja nurruda ja sülle ronida ja pai nõuda.
- Tean, mina ka ei oska sedasorti asju. Küllap sellepärast me vahel olemegi mossitanud ja teineteist tigedalt põrnitsenud. Me oleme mõlemad oodanud, et teine mõistab meid poolelt sõnalt. Nüüd on vist hilja vabandada aga... anna andeks, kui ma olen sinuga vahel liiga karm olnud.
- Ja mina, mina olen sinu peale ka mõnikord pahane olnud. Sa olid nii sageli nii kaua ära ja mina olin kogu aeg üksinda. Ma tahtsin vahel, et sa minuga rohkem tegeleksid.
- Ma saan sinust aru. Aga meil on olnud ju toredaid aegu ka, on ju?
- Muidugi on. Sinust oli nii armas, kui sa tavatsesid laupäevahommikuti spetsiaalset minule kala ostmiseks turule minna. Mulle meeldis, et sa kõik need aastad ainult minu pärast toas redelit hoidsid, et ma saaksin seal peal ronida ja üleval astmel kõõluda. Väga kena sinust.
- Ma ju armastan sind, Claudius!
- Sa oled olnud minu ainus peremees. Mul pole kedagi teist olnud. Olen kogu oma elu elanud sinu kõrval. Ma ei tea, milline oleks olnud elu ilma sinuta, Sven.
- Ma ei tea, milliseks oleksin ma pidanud su elu tegema. Võib-olla oleksin pidanud palju asju teisti tegema.
- Mina ka ei tea. Aga sa oled siiski siin koos minuga.
- Jah, olen. Ma saadan sind.

[...]

- Siin see siis toimubki?
- Jah.
- Mul vist pole enam mõtet püsti tõusta?
- Kas sa suudaksid?
- Vist mitte. Mu jalad ei kanna mind. Keera mind nii, et ma näen sind, Sven.
- Jah, muidugi.
- Silita mind, palun...

[...]

- Sven, oled sa siin?
- Siin.
- Ma ei näe sind enam.
- Olen siinsamas, su kõrval.
- Kas lund sajab?
- Sajab.
- Maa on valge?
- Valge.
- Ja taevas on ka valge?
- Taevas on ka valge.
- Ma lähen nüüd.
- Jah...
- Hüvasti, Sven.
- Hüvasti, Claudius.


* * *