*
*

EE.KASULIK
ÕS 2006
Eesti keele käsiraamat
Eesti-norra-eesti sõnastik
Keeleveeb
Inglise-Eesti (sõ)Nastik

MUU.KASULIK
Bokmåls- og Nynorskordboka
Cambridge dictionaries
dictionary.com
Dictionnaire Français-Anglais
Словари и Энциклопедии
EN-HE online dictionary: מילון מורפיקס
Encyclopedia 1911
English Idioms
English-Arabic dictionary
English-Dictionary.us
Ephemeris: Nuntii Latini Universi
Denshi jisho ・ 電子辞書
Ilmainen Sanakirja
Le dictionnaire multifonctions
Lexin NO-EN
Online Etymology Dictionary
Wordorigins.org

HUVITAV
Arts & Letters Daily
BBC World News
Engrish!
Halfbakery
Languagehat
Linguaphiles' Journal
NewScientist
sci.lang
sci.lang.translation
The Word Spy
Word trivia

*
Natuke Aabrami kohta
Kirjuta Aabramile
RSS / Atom

Male / Chess
Male / Chess
ebalogaalne


Selma, salaliteraat · 01/02/06

Lõunastasin täna Kristiine keskuses. Tulin parasjagu kodust katlaspetsialistivalvest (torusaaga jätkub) ja suundusin tööle. Teades aga, et ma enne üheksat õhtul niikuinii söömiseks mahti ei saa, astusin sisse Kristiine Sbarrosse, et üks lasanje hinge alla pista. Mõeldud, tehtud. Valisin endale valge koha otse akna all, mulle meeldib istuda akna juures ja sealt välja kaeda. Seal on rida kahekohalisi laudu, kus toolid paiknevad laudade taga vastastikku niimoodi, et üksinda lauas istudes näed sa otse edasi järgmise või ülejärgmise või üle-ülejärgmise laua taga istujat. Kas tema nägu või tema kukalt, vastavalt sellele, kuidas tema omakorda laua taga istet on võtnud.

Minu kõrvallauas istus seljaga minu poole üks keskealine lehte lugev tädi ja temast edasi, järgmise laua taga istus samuti üks, noh, ütleme päevinäinud naisterahvas, aga tema oli minu poole näoga. Ümmargust õhetavat näolappi palistasid tihedad punased juuksed, mida omakorda raamistas tugevalt pähe tõmmatud must naistesoni. Mütsinokk viltu, jalg üle põlve, kummargil oma laua kohal — nõnda ta seal istus ja inimesi jälgis. Tabasin ta jälgiva pilgu juba siis, kui alles lauda valisin. Tema ees oli lahti väike märkmik, süles nahast käekott ja käes pastakas. Vaatas ja vaatas ning hakkas midagi märkmikku kirjutama. Oli näha, et ta jätkas kirjutamist, justkui tabanuks teda taas tööind peale pisukest mõtetekogumise pausi. Ta hoidis pastakat kuidagi kohmakalt, justkui lapse moodi ent võib-olla tuli see tema ebamugavast asendist kitsukesel toolil ümmarguse laua taga. Ta kirjutas aeglaselt, mitte mõtlikult-aeglaselt vaid hoolikas-aeglaselt, justkui meelega iga tähe kirjutamisega venitadas. Mina sõin lasanjet ja mõtlesin omi mõtteid, tädi minu kõrvallauas luges lehte ja mõtles omi mõtteid ja punajuukseline punnpõsk muudkui kirjutas. Korraga tabasin jälle ta pilgu. On hetki, kus sa saad aru, kas teise pilk libises sinu peale juhuslikult ja ta silmitseb sind põgusa huviga või kas teine vaatab just sind, sihiteadliku huviga. See oli üks selline hetk. Ta vaatas mind, niimoodi uurivalt, põnevusega. Tema ainitisest pilgust võis välja lugeda hasarti, ta vaatas mind, aga näha oli, et tema peas keerlevad mingid muud mõtted, mis ei ole üldse seotud ei minuga ega ümbritsevaga. Sedamoodi pilk, millega inimesed vaatavad mõnikord midagi, mis meenutab neile midagi muud ja nad üritavad keskenduda ning seda ähmast kujutluspilti tabada. Mõne sekundi vaatasime tõtt. Siis hakkas ta jälle kirjutama. Ta näost ei olnud päris hästi aru saada, kas ta muigas, või olid tal lihtsalt sellised põsesarnad. Täidlased, ebamäärast punast värvi huuled näisid tema laiade põskede ja punase juuksepahmaka taustal kuidagi viltu olevat. Peadki hoidis ta veidi viltu, tundus mulle.

Olete näinud spioonifilme, kus detektiiv, püüdes näida ekstra loomulikuna, üritab teha nägu nagu ta mitte ei jälgiks toda härrasmeest seal vaid hoopis loeb lehte, joob kohvi või mängib kaarte? Vaat, salapärane punapea tegi nägu, nagu jooks ta vahepeal pudelist vett. Ent nagu halvas spioonifilmis ikka, naelutas ta selleks ajaks pilgu minu peale. Kummutades pudelit üha kõrgemale suu kohale, ajas ta pea kuklasse ent katsudes mind silmist mitte kaotada jäi mulje, nagu keeraks ta pead oma silmamunade ümber, mis jäid liikumatuks, ainiti mulle otsa vaadates. Joomise petteliigutust tegi ta mitu korda, olles ise iga kord silmnähtavalt uhke oma saavutuse üle. Ja muudkui kirjutas.

Ma usun, et ta nimi võis olla Selma. Või Lea. Või äärmisel juhul Signe. Ta lihtsalt oli sellise näoga. Ta nägi välja nagu üksik keskealine naisterahvas, kellel on hiljuti tärganud vaimsed huvid; kellel on kodus mitu aastakäiku “Kolmandat Silma” ja “Avanemist”; kes loeb raamatuid vaimolenditest; kes usub, et ta õpib varsti nägema aurasid; kes teab, et Kristus oli tegelikult pärit Indiast; kellel on kodus kümmet sorti tervendavat vannisoola ning kes võib teile tundide kaupa rääkida mäekristallide esoteerilistest omadustest. Lihtsalt on selline inimtüüp, selline entusiastlik, heatahtlik enese- ja maailmaavastaja, kes on suure osa oma elust kodus istunud ja mõttetute maiste asjadega tegelenud aga ühel hetkel enda jaoks avastanud mingi vaimse tee, mida mööda ta nüüdsest peale käima tahab hakata. Seljas oli tal roheline kampsun ja õlgadel lillemustriga rätik. Korraks mõtlesin, et ehk pole ta mitte Selma vaid hoopis Tamara või Liidia aga rätik ei olnud seda tegumoodi mida Tamarad või Liidiad kannaksid. Temast õhkus rõõmsameelsust ja optimismi, omamoodi otsustavust. Keeras aga väikeses märkmikus lehti ja kirjutas. Ta meenutas mulle kirjanikku, kes kannab alati kaasas märkmikku ja pliiatsit, et ükskõik kus parasjagu inspiratsioon ka peale ei tuleks, saaks ta ennastunustavalt maha istuda ja kirja panna kõik uued mõtted, laskma ühtegi ideepuhangul kaotsi minna.

Nii me siis istusime seal, mina sõin lasanjet ja Selma tegi ülestähendusi oma tulevase läbimurderomaani uue peatüki jaoks. Võib-olla otsis ta lõunastavate inimeste seast prototüüpe, et tuua oma teosesse sisse uusi tegelasi. Aga võib-olla kirjutas ta minu mantli ja salli selga märkmiku lehekülgedel juba seiklevale peategelasele? Võib-olla astub järgmises peatükis uksest sisse piltilus lehviva mantli ja läbimärgade kingadega Tundmatu Võõras, kes teose tegevuskäigule hoopis uue pöörde annab? Viimaks sai Selma oma mõtted kirja pandud. Ta tõusis, ajas oma kirjanikukäed niheledes läbi nahalapilise mantli varrukate, surus mütsi tugevamalt pähe, pani pettepudeli kotti, pani sinna ka märkmiku ja pastaka, võttis aknalaualt oranži Kaubamaja kilekoti ja veel ühe kotikese ning lahkus. Lahkus veidi eksleval ent otsustaval sammul. Must materjal tahab ju ümber kirjutamist.

Nõnda kostubki täna hiliste õhtutundideni Selma viirukilõhnalisest toast tasast arvutiklahvide klõbinat, mis moodustab omamoodi meditatiivse holistliku ansambli Feng-Shui järgi paigutatud mäekristallidelt peegelduva küünlasäraga.


* * *

  1. sa, Aab, oled mõnus inimeste jälgija, äkki kirjutad ka õhtuti sahtlisse? Oleks täitsa huvitav kaeda :)
    Üldiselt loen väga üksikuid blogisid, aga sinu oma on nende väheste hulgas. Stiil istub väga. Ise hetkel veel ei bloge, ootan, millal mees mulle suletud päevaraamatu teeb.

    — Kripsik    01/02/06    #

  2. Läbi aastate olen ma vahelduva ka mitte-sahtlisse kirjutanud. Kui mu mälu mind ei peta, siis aastast ‘93 vähemalt. Samas neid sahtlilugusid oli noores põlves ikka üksjagu, jah.

    Oma esimese teadliku ja sihikindla karjääriotsuse tegin ma kuskil neljandas-viiendas klassis, kui otsustasin kirjanikuks hakata. Igatahes ma alustasin romaani kirjutamist laiajoonelisse vihikusse ja puha. Aga esimese paari leheküljega olin ma teema välja arendanud, tegelased kõik sisse toonud ja Katmandusse kohale lennutanud. Edasi läks igavaks ja raamat jäigi kirjutamata.

    — aabram    01/02/06    #

  3. kahe salaliteraadi kohtumine… huvitav, mis nimi talle pähe turgatas sinu vaatlemisel?:)

    — viriseja    02/02/06    #

  4. Arvatavasti oli tegu mõne Katmandu salaliteraadi joonelisse vihikusse kribitava teosega, milles ta oma peategelased eksootilisse Eestisse lennutab, kus needsinatsed kuskil kohvikus põrkuvad, teineteist põrnitsevad ja sõnatult lahkuvad. Järgmisena oleks pidanud olema repliigid: “Kus te olite, ootasime teid sadamas?!” – “Vastust teab vaid tuul…”, ent tõenäoliselt läks sellel hetkel kirjutajal asi igavaks ja sinnapaika see raamat jääbki.

    — Krahv    02/02/06    #

  5. Mine sa tea, see võis tal juba mitmes täiskirjutatud märmik olla. Hakkan valvsalt jälgima kodu- ja välismaise uudiskirjanduse lette.

    — aabram    02/02/06    #

  6. :D ”...nagu keeraks ta pead oma silmamunade ümber…” :D
    Kuidas Sina teda silmas pidasid?

    — Heidi    02/02/06    #

  7. Mina jälgisin teda kui täissöönud pistrik kondist jänest — teraselt kuid ükskõikselt :)

    — aabram    02/02/06    #

  8. :D

    — Heidi    03/02/06    #

  9. Ahhaa, et sina siis olidki…

    — Selma    07/02/06    #

Nimi
E-mail
http://
Sõnum
    
 

Vorminda nõnda:

paks kiri: *paks*
kursiiv: _kursiiv_
linkimine: "lingi tekst":http://lingi.aadress