TÕHUSAMA TULEVIKU NIMEL
Lugeda ei oska vä?
27/10/05
Sarjast “kasutajaliides — see on imelihtne”.
Postimees räägib juhtumist, kus Sampo internetipanga kaudu tehti heausksetele inimestele tünga, kasutades ära rakenduse mittemidagiütlevat teatesõnastust. Postimehe sõnutsi teatavat Sampo netipank raha ülekandmise operatsiooni peale “Korraldus on panka edastatud” ning seda ka siis, kui raha arvel polevat. Iseenesest on teade ju õige — korraldus raha edastamiseks anti ju tõesti. Mis sellest, et pole, mida üle kanda. Tehniliselt on kõik õigesti raporteeritud. Raporteeriti operatsioon, aga mitte operatsiooni tagajärg. Programm teatab, mida ta teeb, aga mitte seda, mis kasutaja jaoks oluline on. Ainult vähest osa inimkonnast kotib, millega see arvuti parasjagu tegeleb, kui ühte või teist nuppu vajutada. Rõhuvat enamust aga kotib, tulemus, mis tekib peale ühe või teise nupu vajutamist. Rakenduse tegemisel on nii lihtne mõelda operatsioonipõhiselt: sellele asjale reageerime nii, sellele nii; siin teeme sellise operatsiooni, siin aga niisuguse ning kolmandal juhul hoopis naasuguse. Hästi lihtne on raporteerida seda, mida tehakse, kuid vahel unustatakse raporteerimata tegevuse tulemus.
Ma kasutasin kunagi ühte toredat tekstiredaktorit, mis lasi küll teha asendusi terves tekstis (replace all) aga ei raporteerinud, kui mitu asendust kokku tuli teha või et kas üldse oli, mida asendada. Muidu oli igati tipp-topp programm. Näiteid on teisigi, ühed kõige vahvamad on minu arust rakendused, mis kasutavad mitmesuguseid dialoogiaknaid kasutajaga suhtlemiseks kuid üheski kohas aknas ei maini, mis rakendusega parasjagu tegu on või misasja täpselt öelda tahetakse. Stiilinäiteiks on lakoonilised ilma pealkirjata hüpikaknad üheainsa nupuga “Done”, “Failed” või “Close”. Milline parasjagu lahtiolevaist rakendustest seda teatab, selgub alles peale järelemõtlemist. Samas võiks see ometi kohe selge olla, kui see vaid kirjas oleks. Teine hea näide on hoiatused, et kasutaja on midagi valesti teinud aga rakendus ei ütle, mida täpselt. Näiteks “parool liiga lühike” või “väärtus lubatust suurem”. Kui pikk parool või kui suur väärtus kastikesse aga kirjutada tuleb, ei öelda. Eriliselt viljakas valdkond on selles mõttes dialoogid, kus kasutaja käest midagi küsitakse aga seda sellisel kujul, et peab tükk aega mõtlema, enne kui mõnd juppu vajutada julgeda. Kui ma küsiksin raha iga korra eest, mil ma käin kellelgi aitamas mõnes avamise-sulgemise-salvestamise dialoogiaknas nuppu vajutada, oleksin ma raudselt jõukam kui praegu. Põhiline probleem on umbes selline, et “ma tahan salvestada, aga ma ei saa aru miks siin neli nuppu on?”. Tõepoolest, mina ka ei tea, miks tuleb esitada kord küsimus ühtepidi (“soovid salvestada enne sulgemist?: jah/ei”), kord aga teistpidi (“soovid sulgeda salvestamata?: jah/ei”) mille tulemusena jaatav vastus kord salvestab, kord jälle mitte. Ja süüdi pole siinkohal mitte kasutaja, kes “lugeda ei oska vä?” vaid tegija, kes on tulnud lagedale täiesti mõttetu sõnastusega.
Ma saan alatihti vastu päid ja jalgu selle eest, et ma norin rumalate rakenduste ja kasutajaliideste kallal. Et kas ma olen “idikas vä, et nii lihtsast asjast aru ei saa, ää”. Saan küll aru aga point pole selles. Ma saan kohvi juua ka ilma sangata kruusist, aga miks peaksin ma katkise sangaga kruusi kasutama? Veel enam — milleks sellist üldse teha?
Aga jah, Sampo juhtum peaks saama kuhugi õpikusse kirja pandud, see lihtsalt on nii imeilus klassikaline aia-asemel-aiaaugust-rääkimise näide, et lausa lust kohe. Kahju ainult, et see kellegile realselt suure summa maksma läks.
teisi panku kasutades näeb asi välja nii et maksad 2.50 eur rahvusvahelise ylekande eest, ylekanne tuleb näiteks hansapanka juba kroonides ja tasuta kusjuures ja ei mingit muret. kuigi mina valisin endale mölemad (nii soome kui eesti) sampod just lootuses et yks pank ju , äkki on asjaajamine odavam ja kiirem ja lihtsam:)))))
— viriseja · 25/12/05 · #