01/06/05
Tegelikult teeb südame soojaks, kui õpilased tulevad ja tänavad. Ütlevad, et neil oli sellest kõigest kasu. Üks neist teatas konkreetselt, et “täna õppisin ma NII palju”. Täna, see tähendab arvestusel.
Arvestused kujunevad meil alati sellisteks viimasteks õpikodadeks, kus peaaegu kõik omandavad veel puuduolevad või vahele jäänud tükid materjalist, mis neist tundides mööda libises. Meil oli aega neli tundi ja arvestustöösse poetasin ma sisse ka mõned asjad, millest tundides juttu polnud olnud. Ma teen nii alati, see pidurdab nutikamate muidu liigset ja iseteadlikku rahmeldamist ning pakub vähemnutikamate jaoks lisarõõmu, kui nad ka viimasel korral midagi uut teada saavad. Kummalisel kombel see mitte ei lisa pinget ega närvilisust vaid hoopis maandab seda. Korraga tajuvad kõik, et kõigi jaoks on midagi uut ning närviline vahe “oskajate” ja “mitteoskajate” vahel taandub hoobilt pea olematuks. Ja oh seda rõõmu, kui nad lõpuks ka selle uue ülesandega hakkama saavad — ja nad saavad, ma valin neile just midagi sellist piiripealset, mitte üle jõu käivat — vaat siis on nad alles tõeliselt eufoorias. Siis on nad korraga ära teinud nii arvestuse kui ka veel midagi lisaks ja nad on hirmus uhked iseenda üle. Neil on tunne, et nad saavad järgmine kord hakkama iga probleemiga, mis nende ette kerkib. Ning nad saavad ka, ma vähemalt usun. Puhtpraktiliste ainete puhul tulebki nad ise katsetama ja proovima õpetada. Tuleb neil lihtsalt aidata üle saada krambist ja kartusest ise teha. Kui nad seda korraliste tundide jooksul ei suuda siis arvestusel saavad nad kõik sellest üle. Neljanda tunni lõpuks on ka viimaste jääjate näod naeru täis ja meeleolu ülev. Igaüks ületas ennast natuke. Peamiselt küll pinginaabri või kõrvallaua sõprade abiga aga mis sellest. Minu jaoks pole oluline, et nad igaüks ise rassiksid ja higistaksid. Sel poleks mõtet. Minu jaoks on oluline, et nad midagi teada saaksid ja oskaksid. Vahel on parem õppida üksi, vahel üheskoos. Ma pole neil kunagi keelanud koos arutada või katsetada. Tehku nii, kui tahavad. Sest nad lähevad ju tagasi oma töökollektiivi või koju ning sealgi lahendavad nad probleeme koos. Ma tean, et tööl samas olukorras olles, kui tal on tarvis midagi teha, ent ta ei oska, ei jäta ta seda mitte tegemata, vaid küsib kellegi käest. Peaasi, et ta õpib.
Täna alustasid nii mõnedki arvestust mureliku näoga. Nad vabandasid ette ja taha, et nemad on kõik ära unustanud või et nemad on siis-ja-siis puudunud. See on nii tüüpiline. Tegelikult kulub ainult pool tundi kuni tund ja nad on kõik õhinaga asja kallal, ise kangesti elevil. Soovitan neil alati esmalt ära teha asjad, mida nad kindlasti teavad ning viimaseks jätta asjad, mida nad ei täpselt mäleta või ei oska. Tegemise käigus tulevad neile sageli ka meelde unustatuks peetud asjad. Ma annan neile mõnede asjade kohta vihjeid, kuid ei ütle ette. Nad uurivad ja puurivad kuni leiavadki viimaks kõik vajaliku üles. Täna said nad kõik hakkama.
Üks naisterahvas teatas oma tööd ära andes, et ta täna õppis rohkem kui kunagi varem. “Me õppisime koos,” ütles ta siiralt, “see oli fantastiline”. Mul on hea meel nende üle. Nad olid üks tore kursus, nendega oli hea tunde teha.
“Kas meile suvetööd ei jäägi?” küsis üks neist enne lahkumist lootusrikkalt. See on läbi aegade parim kompliment meie tundidele ja tänasel arvestusel valitsenud õhkkonnale.

— Kiiska · 02/06/05 · #
— aabram · 02/06/05 · #
Et noh, asi on suhteline – jube nadi kui VÄGA erineva tasemega inimesed grupis on. St nii õpetajale kui õppijatele nadi.
— Kiiska · 03/06/05 · #