KUIDAS HANI JA MEHED TALLINNAS KÄISID
Soome vanglast põgenes kahekordne naismõrtsukas
02/08/11
Illustratsiooniks Postimehe artiklile.
(Vt ka Maotäis narkootikume)
Reaalsuskontroll autojuhtidele
02/07/11
Seoses uue liiklusseaduse kehtima hakkamisega on taas hakatud jahuma jalgratturi koha üle tänaval. Tohib sõita kõnniteel või ei tohi? Peab sebra ületamiseks rattalt maha tulema või ei pea? Nagu ikka, on kõige häälekam seltskond autojuhid, kellele uue seadusega justkui liiga tehtavat. Õiendavad ka jalakäijad, kes heameelega näeksid, et ratturid sõiduteele autode ja äärekivide vahele auklikule teeservale surutaks, aga nemad pole nii tigedad oma väljaütlemistes. Siis on veel seltskond häälekaid karmrattureid, kelle arvates ainus õige ja mehine viis rattaga liigelda on 40+ km/h, sest väiksema kiiruse puhul “jalad käivad tühja” või “kadents ei sobi”. Ent kõige suuremat lärmi löövad siiski autojuhid. Sellised autojuhid, kelle teadmised jalgratastest piirduvad sellega, et see on mingi imetabane kõrgtehnoloogiline leiutis, millega Erika Salumäe meile olümpiamedali tõi. Jalgrattureid on nende juhtide arvates kahte sorti: ühed on narrivärvilistes trikoodes kleenukesed poisid, kes uhavad raseeritud säärte välkudes surmapõlgavalt kesklinnas teise ja kolmanda sõiduraja vahel ja teised on põlvini hargivahega BMX-kutid, kes pahaaimamatutele jalakäijatele treppidelt selga hüppavad ja kes lambist ühe sebra kihutavad, trendikat marki aluspesu särgi vahelt välkumas. Teistsuguseid jalgrattureid pole nende jaoks olemas. Jalgrattur on kas sportlane või kaskadöör. Ei, siiski, kolmas liik on nende arvates ka, need on ratturid tüüpi kuradi-jobu-mida-sa-uimerdad-20km/h-fakk-juu. Selliste autojuhtide arvates on hullumeelsus, et jalgrattaid üldse poes vabalt müüakse, sest jalgratas on ju tapariist. Kui sa ei tapa sellega ennast — ja süüdi oled sa ikkagi ise, sest autojuht ju ei saa midagi parata, kui ta sind alla ajab, sest sul puudus helkurvest/kiiver ja pealegi sõitsid sa ju sõiduteel, sa idioot — siis tapavad nad tingimata kedagi teist, näiteks jalakäijaid. Ülejäänud osa jalgrattureist, kes linnatänavatel ei treeni, vaid lihtsalt liiklevad punktist A punkti B ei ulatu kunagi sellise autojuhi vaatevälja. Ta vaatab neist lihtsalt läbi. Hoovist teele välja sõites vahib autojuht justkui tinglikult küll sinu poole, aga ta ei näe sind, ta näeb vaid seda, kas läheneb mõni auto. Kui ei, siis annab ta gaasi ja sööstab teele välja. Milles probleem, ühtegi autot ju ei tulnud? Tõe huvides tuleb mainida, et on suur hulk selliseid autojuhte, kes jalgrattureid näevad ja nendega arvestavad ja need tunneb linnaliikluses juba eemalt ära, sest nad arvestavad sinuga juba eemalt, mitte ei hakka sinu kui ratturi probleemiga tegelema alles siis, kui see on möödapääsmatu.
Siiski leidub terve hulk inimesi, kelle arvates jalgratturid kui mitte ei tapa siis kindlasti sandistavad sadu, kui mitte tuhandeid jalakäijaid igal aastal, ainult et äraostetud meedia vaikib sellest. Kuna sõiduteel on rattur alati kas vales kohas (mida sa loll ronid teise ja kolmanda raja vahele!) või liiga aeglane (mine persse oma rattarajaga, ma kiirendan praegu sinust mööda ja teen järsu parempöörde!), siis oleks parem kui nad sõidaksid kuskil mujal. Näiteks kõnniteel. Aga kuna seal oli seni seadusega see keelatud, siis oli rattur alati kas uimerav idioot või seaduserikkuja, kellele igal juhul tuleks lajatada seaduse täie rangusega. Probleem on ilmselgelt selles, et osadel autojuhtidel pole aimugi, mida tähendab linnas jalgrattaga liigelda. See on nende jaoks mingi abstraktne ja arusaamatu nähtus, umbes nagu Pekingi ooper või tikkimine. Milleks seda inimkonnale vaja on? Inimesed, miks te sellega tegelete, ah, vaesed olete vä?
Seoses eelöelduga teen ettepaneku muuta autojuhilubade väljastamise korda nõnda, et tavalise juhiloa saamise eelduseks oleks teatud hulk kohustuslikke jalgrattatunde linnaliikluses. Näiteks peab igal juhil olema läbitud 24 tundi linnasõitu Tallinnas. Selle hulka kuuluksid mõned kindlad marsruudid nagu näiteks sõitmine Tammsaare teelt Viru väljakule, sadamast bussijaama või Õismäelt Kaubamaja juurde. Kindlasti tuleks kavva lülitada ka Nõmme ühesuunalised teed ja liiklemine Liivalaias. Sõidud toimuksid koos linnaliikluses kogenud rattainstruktoriga, kes jälgiks, et tulevane autojuht end sõna-sõnalt seadust järgides vigaseks ei sõidaks ega auto alla jääks. Iga õppesõidu lõpus peaks tulevane juht hindama oma ratturikogemust skaalal ühest kümneni ning täitma kohustuslikus korras märkeruudud “autojuhid arvestavad / ei arvesta ratturiga” ja “eelistan sõita sõiduteel / kõnniteel”. Loomulikult peaks tulevane autojuht enne rattatundide sooritamist alla kirjutama lahtiütlemisele, mis vabastab instruktori vastutusest teeaukude, lahtise killustikuga teepervede, sõidusuunaga piki olevate kanalisatsioonirestide avade, asfaldisse kulunud roobaste, autojuhtide poolt põhjustatud või seaduspügalate järgimisest tulenevate võimalike tervisekahjustuste eest.
Kui juht rattatundidest põhjendamatult keeldub — suhtumisega “kamoon mis te nalja teete või, minu seisusega mees ei sõida ever never rattaga!” või “kule vaata kui jäme mu kuldkett on!” — siis väljastatakse talle erimärgisega juhiluba, mis hoiatab juhi kogenematuse eest. Taolise erimärgistatud loaga ei tohiks sel juhul teha tööd, mille põhisisuks on mootorsõidukiga liiklemine: kaubavedu, taksoteenused jms.
Teine võimalus oleks teha rattatunnid mitte kohustuslikuks vaid soovitatavaks ning nende läbinuile pakkuda soodustusi, näiteks soodsam kindlustus.
Kolmas võimalus häälekaid autojuhte reaalsusega kurssi viia oleks korraldada spetsiaalseid rattaretki linnaliikluses. Niigi igapäevaselt rattaga sõitjate grüünesse või kultuuriretkele orgunnimise asemel võiks mõni rattaklubi hakata korraldama sümboolse tasu eest ekstreemretki autojuhtidele. Retked toimuksid Tallinnas ja hommikuse või õhtuse tipptunni ajal retkele registreerumine võiks olla odavam. Neile, kes nõustuvad pärast retke täitma liiklusseaduse teemalise ankeedi, võiksid ekstreemretked täiesti tasuta olla.
eksole [8]
Ilus oled, kodumaa
27/06/11
Paul ei jõudnud enam pilvi lugeda, need liikusid liiga kiiresti. Kaugemaid pilvi oleks saanud, aga seegi tundus mõttetu, sest täna ei olnud sugugi hästi aru saada, kus üks pilv lõpeb ja teine algab, nad jooksid teineteisele tagant sisse, liitusid külge- ja nurkapidi, et mõne aja pärast jälle lahku lüüa ja sulandusid siin-seal ühtlasteks klompideks. Pealegi, mis üldse on pilv? Pilv on ju vesi, eks, lihtsalt teises olekus ja vesi on loendamatu. Vesi, vee, vett. Vesisid? Vesa? Paul ei olnud filoloog ja ta ei olnud kindel, kuidas on mitmuse osastav sõnast vesi. Ja ega olnudki vaja, sest need olid ju pilved. Vormilt pilv, sisult vesi, teoreetiliselt loendamatu, praktiliselt täiesti loendatav. Paul sirutas käe kaugemale välja. Ei, muidugi ei saanud ta pilve haarata. Talle tundus, et sai, aga tegelikult ei saanud. Aga sel ei olnudki tähtsust. Pilved ei ole katsumiseks, need on vaatamiseks.
Võib-olla oleksin ma pidanud ikka filosoofiks hakkama, mõtles Paul. Paps ütles alati, et sinust, väike Paul, saab filosoof, kraavihalliks ei sobi sa mitte. Paulile oli alati meeldinud mõelda, et see oli vihje tema kõrgele laubale ja armastusele raamatute vastu, mitte tema kahvatule jumele ja peenikestele käsivartele. Tõsi ta ju on, pilvede olemuse mõistmiseks ei ole vaja labidat käes hoida. Kuigi, kui päris aus olla, oleks Paul praegu heameelega midagi käes küll hoidnud. Tühjad ja niisama tolknevad käed tekitasid Paulis ebamugavust. Alati on tal olnud oma kätega midagi teha olnud, need on ikka olnud tal kas taskus või klaviatuuril ja alati on tal olnud midagi, mida sõrmede vahel keerutada, olgu selleks siis telefon, pastakas või pluusinööp. Paul kandis just selleks otstarbeks alati koti ühes välises sahtlikeses suurt kirjaklambrit, mille ta igavuse korral välja võttis ja sõrmede vahel keerutas. Praegu ei saanud ta ei käsi taskusse panna ega pluusinööpi kruttida. Oleks saanud, kui väga oleks tahtnud, aga tema asend oli pehmelt öeldes ebamugav. Või, kuidas võtta, põhimõtteliselt ei ole ju elus midagi nii ebamugav, et seda hea tahtmise korral teha ei saaks. Võimatuid asju on vähe, nagu Paulile korraga pähe turgatas. Ta oli ka varem neil teemadel mõtisklenud. Jah, mõtisklenud, filosofeerinud oleks vist liiga palju öeldud. Kuhu tõmmata piir mugavuse ja ebamugavuse vahel? Kas neil kahel on üldse ühine piir või on seal vahel neutraalne tsoon, kus pole ei üks ega teine? Selle kallal oli Paul korduvalt juurelnud, kuid kahjuks mitte eriti tulemuslikult. Ju temas ikka ei olnud filosoofi ainest. Kraavihalli ainest ka mitte, nagu elu oli näidanud. Paulil oli õnnestunud terve oma elu elada teadmatuses oma tõelisest minast.
Nüüd tundis Paul erakordse selgusega, et kõik asjad on paika loksunud. On asjad, mis on võimalikud ja on asjad, mis on võimatud. Kõik muu pole oluline. Pilv või vesi, omastav, osastav — mis vahet seal on? Summa summarum ei ole enamusel asjadest tähtsust. Paul tundis, kuidas temas tõuseb sisemine bravuur. Ta oli üsna kindel, et see paistab ka temast välja. Ta kujutas ette, kuidas tema näojooned muutuvad õilsaks ja heroiliseks, õhtuse päikese punastes kiirtes isegi veidi karmiks, niimoodi ilusalt karmiks nagu kangelastel kunstimuuseumi maalidel. Kangelased võivad olla ka tühjade tolknevate kätega, mõtles Paul, see ei vähenda nende kangelaslikkust. See mõte rahustas teda.
Päike oli tõesti ilus. Selles valguses paistavad kõik inimesed ilusamatena kui nad on. Paistis ka Paul, hoolimata sellest, et ta pintsaku hõlmad laperdasid ebaväärikalt tema mõõduka kõhu ümber ning et ta oli kaotanud oma prillid ja kingad. Kingadest ta väga puudust ei tundnudki. Olid olnud head kingad, aga tühja sellest. Summa summarum, kordas Paul mõttes, summa summarum on kingad tühiasi. Need sul kas on või ei ole, päike paistab ikka samamoodi. Prillidest oli tal pisut rohkem kahju. Päike paistab ka prillitutele inimestele samamoodi, aga lihtsat klaasidelt saaks valgus kenasti tagasi helkida, mõtles Paul.
Asjad ei olnud üldse läinud nii, nagu ta oleks soovinud, aga sellest sai ta aru alles praegu. Kuni tänaseni ei olnud tal selle suhtes kindlat seisukohta olnud. Midagi läks ikka aeg-ajalt täkkesse, midagi läks nihu, üht-teist oli ta ju saavutanud ja üht-teist kahetsenud, kuid selget suuna tajumist polnud tal kunagi olnud. Nüüd, kus ta kingatult ja viltuse lipsuga pilvede järgi haaras, lajatas too kadunud taju talle selgelt ja konkreetselt vastu nägu. Irooniline, mõtles Paul, et just nüüd. Ta ei lasknud end sellest häirida. Mis tähtsust sel on, millal sa oma sihi kätte leiad, peaasi, et leiad. Summa summarum. Paul keskendus.
Lips laperdas tuules kõvemini. Pilvi ei olnud enam näha. Maa tuli järjest lähemale. Hea, et on suvi, mõtles Paul. Ilus oled, kodumaa. Ilus maa nõuab ilusaid inimesi. Paul naeratas enesekindlalt. Tema nägu tõepoolest muutus justkui kirkamaks ja heroilisemaks. Ta oli valmis. Üle hulga aja tundis ta taas kuskil seespool seda kõditavat ärevust, mis sunnib sees kõik vaikseks, kui terve keha ootab seda õiget hetke, mil tegutsema asuda. Paul ei eksinud. Tema ajastus oli ideaalne. Viimasel hetkel sirutas ta käe võidukalt välja, paljastades särgivarruka alt sünnipäevaks kingiks saadud kalli käekella. Õhtuse päikese punased kiired peegeldusid kella kriimustuskindlalt klaasilt, lisades vaatepildile viimase puuduva nüansi. Paul nägi nüüd välja tõesti nagu kangelane kunstimuuseumi maalilt.
Mina olengi see televaataja
18/05/11
Pealinna hääletoru teatab: Tallinna televisiooni vaatab kuus vähemalt ühe minuti keskmiselt 200 000 inimest. Mis seal’s ikka, kui statistika juba nii väidab, siis mis ma ikka end enam edasi varjan, tulen parem kapist välja. Mina olengi üks neist televaatajatest, kes igas kuus umbes ühe minuti Tallinna TVd vaatab. Kohe ma selgitan, miks ja kuidas.
Ma vaatan telerit suhteliselt vähe, peamiselt õhtuti AKd ja aimesaateid, aga vahel klõpsin ka väljamaa kanalite vahel. Senimaani pole ma viitsinud ette võtta kanalite järjestamist, need tulevad selles järjekorras, mida digiboks arvab heaks ette sööta. Mõned neist on mul peas (ETV on 1, BBC on 23, C24h on 706 jne), aga kõik ei ole. Sestap tuleb üksikutel igavushetkedel ette, et ma kanaleid järjest läbi klõpsin, lootes õige peale sattuda. Mõne kanali tunneb kohe ära, näiteks Alo TVd ei ole võimalik millegi muuga segamini ajada, aga mõne puhul ei ole see teps mitte lihtne. Näiteks Tallinna TV puhul. Oleks nagu Alo TV aga ei ole ka. Vaatan kümme sekundit ekraanil toimuvat, kuni hooman, et taas on mind lõksu püütud ja olen saanud osaks statistikast, mida reklaamiostjatele esitleda saab. Klõpsan edasi järgmisele kanalile, aga juba hilja, olen andnud oma panuse linnameedia rahastamisplaanile.
Nii see minut kuu jooksul koguneb. Palun väga vabandust!
eksole [1]
Sa ütlesid, et tahaksid olla kuskil väikeses maakohas müüja
16/05/11
Ja siis me vajuksime kambaga poodi sisse ja küsiksime, et kus on kõrsikud ja grillvorstid. Sa viitaksid pilku tõstmata sinna tagumise riiuli poole ja me naaseksime minuti pärast nurkadest lömmis kõrsikukarbiga ja niiske kortsus grillvorstipakiga. Sa paneksid Ita Everi elulooraamatu korraks käest, asetades selle lahtiselt kummuli letile, tehes talle ruumi rasvase lõikelaua ja realiseerimistähtaja ületanud allahinnatud jogurtite vahel ja loeksid üle meie pleksiklaasist alusele poetatud sendid. Seejärel tõmbaksid sa sendid üle serva oma töntsakasse pihku ja jagaksid need vilunud liigutusega sahtlisse õigetesse senditaskutesse. Noogutaksid meile kinnituseks ja lööksid torusse keeratud eelmisenädalase Maalehega maha unise kärbse, kes letile uimerdama oma jäänud. Meie haaraksime oma niiske kotikese nurkapidi näppu ja väljuksime omavahel juteldes. Logiseva alumiiniumkäepidemega uks põruks ja põrkuks meie meie väljumise järel ja võbiseks veel selgi ajal, kui me juba autosse istume ja kohalt võtame. Sa pühiksid käed hajameelselt kitlisse puhtaks, teadmata isegi, miks sa seda teed, ning võtaksid raamatu taas kätte. Siiski ei hakkaks sa lugema vaid paneksid raamatu taas käest, jalutaksid laisal sammul ümber leti selle tagant välja, võtaksid kätte letile unustatud kõrsikupaki, kõnniksid nõutul pilgul ukse juurde, mis nüüdseks on juba võbisemise lõpetanud ja heidad igaks juhuks pilgu teele. Muidugi ei oleks meid seal enam näha. Ega me tagasi tulekski. Sa teaksid seda ja seepärast viiksid sa kõrsikupaki riiulisse oma kohale tagasi. Läheksid kotade lohinal leti juurde, võtaksid sahtlist võidunud ruudulise kaustiku ja paneksid kõrsikupaki raha eraldi veergu kirja.
Järgmisel suvel tuleksime me tagasi, aga sa ei mäletaks meid. Grillvorste me sinu poest enam ei ostaks, piirduksime vaid gaseeritud mineraalvee ja koti batoonikestega. Kougiksime taas taskust sente ja asetaksime need pleksiklaasist alusele ja sina tõmbaksid need taas sama liigutusega üle serva pihku. Poe uks kolksuks samamoodi ja ka hiirekõrvus kaustik oleks sul sama, aga kittel ja Maaleht on sul uued.
eksole [2]
Lemmi seda
02/05/11
Kus häda näed laita, seal mine ja aita, ütleb vanasõna ja õige ka. Ma tahaksin käesolevaga ulatada abikäe kõigile aktiivsetele Facebooki turundajatele, kasutajatele ja muidu poppidele inimestele, kes kardavad sotsiaalvõrgustiku vankrilt maha pudeneda ja selle tõttu iga päev midagi laigivad. Laikima kui Facebooki Like nuppu litsuma. Ega see laikimine kellegi õige sõna ju ikka ei ole. Puristid on üritanud pruukida sõna “meeldima”, aga see ilmselgelt ei ole kasutatav sellisel viisil nagu seda harjunult ingliskeelepäraselt teha tahetakse. Sellest ei saa moodustada aktiivset tegusõna. Meeldi seda sissekannet. Sinu sõbrad meeldisid neid pilte. No ei saa ju. Mis sellest, et Facebooki eestikeelne tõlge seda pruugib. See ei tee seda veel aktsepteeritavaks. Miljoni kärbse söögiharjumused ja muu säärane, eks. Eestikeelne Facebook on täis teatisi kirjaga “See meeldib 3 inimest inimesele”. Kohmakas, ükskõik, millisest otsast seda vaadata.
Loomulikult ei kasuta seda kõnes mitte keegi. Ikka laigitakse. Mõned ärksamad on probleemist juba aru saanud ja üritavad juurutada iseäralikke kodukootud sõnaleidusi. Netimarketingispetsid on leiutanud näiteks sõna pöialdama. See on küll samm edasi, aga ehk mitte päris õiges sisulises suunas.
Käesolevaga teen ettepaneku võtta kasutusele ilus omakeelne sõna lembima. Sellest annab kenasti moodustada just selliseid vorme, nagu kõnekeeles tarvis. Ma lemmin seda kommentaari. Sinu sõber lembis seda pilti. Lemmime koos! Ja nüüd saaks kõik õnnelikud eestlased oma tujuteadete alla hoopis ilusama teksti: Seda lemmivad 3 inimest. Ilus ja oma.
Oht muidugi on, et uudse kasutuse tagajärjel lembeluule paljude inimeste jaoks hoopis teise tähenduse saab, aga eks selle probleemiga tegeleme siis, kui see tekib.
eksole [6]
Ma ajan neid tihti segamini
01/05/11
Keeleõpikute näidisdialoogid ja tekstid on ammendamatu loovläte, kust saab ammutada valmisfraase igaks elujuhtumiks. Varasemale popurriile lisandus täna mõttevahetus kahe terase kõneleja vahel raamatust Rapid Literacy in Chinese.
A: 这是不是教堂？
B: 这不是教堂， 这是我们学校的食堂。A: Kas see siin on kirik?
B: See ei ole kirik, see on meie kooli söökla.
See, millistel asjaoludel säärane dialoog aset võiks leida, on jäetud lugeja fantaasia hooleks.