*
*

EE.KASULIK
ÕS 2006
Eesti keele käsiraamat
Eesti-norra-eesti sõnastik
Keeleveeb
Inglise-Eesti (sõ)Nastik

MUU.KASULIK
Bokmåls- og Nynorskordboka
Cambridge dictionaries
dictionary.com
Dictionnaire Français-Anglais
Словари и Энциклопедии
EN-HE online dictionary: מילון מורפיקס
Encyclopedia 1911
English Idioms
English-Arabic dictionary
English-Dictionary.us
Ephemeris: Nuntii Latini Universi
Denshi jisho ・ 電子辞書
Ilmainen Sanakirja
Le dictionnaire multifonctions
Lexin NO-EN
Online Etymology Dictionary
Wordorigins.org

HUVITAV
Arts & Letters Daily
BBC World News
Engrish!
Halfbakery
Languagehat
Linguaphiles' Journal
NewScientist
sci.lang
sci.lang.translation
The Word Spy
Word trivia

*
Natuke Aabrami kohta
Kirjuta Aabramile
RSS / Atom

Male / Chess
Male / Chess
ebalogaalne


Palju toredaid inimesi: džiibimees · 04/01/10

Talv. Hanged. Tallinna kesklinn ja tema lumevallidega palistatud tänavad. Kitsukesed sipelgarajad, mida inimesed oma jalgadega ülekäigukohtadele ette lükatud lumemägedesse sisse uuristanud on.
Asutan üle tee minema. Minu ees sammub omal aeglasel moel vanadaam. Mööda ma temast ei saa, vastutulijaid on liiga palju. Oleme peaaegu üle tee jõudnud, kui paremalt ilmub nähtavale ümber nurga keerata üritava musta džiibi esiots. Autonina aetakse sisuliselt minu ja eeskäija vahele. Nii ligidale, et võiksin käe kapotile panna, kui tahaksin. Massiivsed kängururauad suruvad nõudlikult veelgi ligemale. Vanake on selleks ajaks üle tee jõudnud, mina mitte. Džiip annab signaali. Salongis istub kõrgel istmel üleni musta riietatud noorsand, seljas kõrge kaelusega must džemper, üll must sulejope. Laiutan käsi ja viipan käega foori suunas, et näe, jalakäijatel on roheline. Džiibimehe suu liigub, läbi klaasi pole kuulda, mida ta ütleb, küll aga on aimata. Et mul selles kindlasti kahtlusi ei jääks, tõstab džiibimees käe ja näitab keskmist sõrme. Niipea, kui olen astunud sammu auto eest ära, võtab džiip lund pritsides kohalt, et teha tagasi neid kaotatud väärtuslikke sekundeid.

eksole [1]


* * *

Chrome · 03/01/10

Umbes nädala eest muutsin oma vaikebrauseriks Chrome’i. Firefox on selleks olnud aastaid, juba Phoenixi aegadest. Mis see siis teeb, 7 aastat? Ent mis parata, Chrome on kiirem ja mugavam. Klõpsates samaaegselt käima Firefoxi ja Chrome’i (selles järjekorras), pole Firefoxi aken veel nähtavale ilmunudki, kui Chrome on juba krapsti püsti ja valmis tööks ja kaitseks. Sellest tegelikult juba peaaegu et piisakski. Muidugi jätan ma brauseri päevaks lahti, ega klõpsi seda kinni-käima, ent ikkagi on Chrome kogu aeg oluliselt kiirem.
Mugavus on teine, milles Chrome minu jaoks Firefoxile ära teeb. Ma olen alati vihanud Firefoxi aadressiriba, mis üritab küll olla nutikas, aga mis ei kuku tal kuigi hästi välja. Vanematel versioonidel oli aadressiriba üheotstarbeline, sinna sai tippida aadressi ja oligi kõik. Firefox 3 muutis sellega aga pooleteistotstarbeliseks monstrumiks, mis kindlasti osade inimeste jaoks töötab, minu jaoks aga teps mitte. Ma leppisin lõpuks isegi sellega, et ripploendi üksused on mõttetult kaherealised, kuid ma ei ole kunagi ära harjunud Firefoxi otsinguloogikaga. Kirjutades aadressiribale “hurdakoer”, viskab ta mind vaikimisi määratud otsingumootori selle sõnaga teostatud otsingu tulemuste leheke. Väga tore. Kirjutades aga otsinguks “riigikogu”, viskab ta mind www.riigikogu.ee lehele. Mäh? Kes seda nüüd palus? Ma ei tea kunagi, millise sõna peale arvab ta heaks mulle sait otse ette sööta ja millise peale annab otsingutulemused. Ah et otsingute jaoks on tööriistaribal too teine kastike? Ma unustan seda kasutada. Ja kui ma pean hakkama juba tegema ekstra liigutusi, võin ma samahästi ka minna otse otsingumootori avalehele ja sinna tippida. Kindlasti see süsteem töötab paljude jaoks, aga minu jaoks mitte. Muidugi, on olemas võtmesõnad ja aadressiriba lisandmoodulid ja muu kraam, millega saab kahtlemata kõike oma käe järgi seada, aga see kõik on ikkagi poolik lahendus. Mida vähem ma pean rakenduse kapoti all ringi torkima, et seda mulle meelepäraselt tööle saada, seda parem. Ma eelistan seda, et tarkvara kohandub minu harjumustega, mitte vastupidi. Mulle ei meeldi, kui tarkvara mind oma käitumisega üllatab. Chrome ei üllata. Tippides aadressiribale otsingusõna, pääsen ma alati otsingutulemuste lehele. Alati.
Firefoxi küljes hoidsid mind kinni mitmed lisandmoodulid, mida varem Chrome’i jaoks ei olnud. Nüüd on kaks olulist neist olemas ja sellest juba peaaegu piisab igapäiseks sirvimiseks: AdBlock+ ja Xmarks (Chrome’i bookmark sync ei sünkrooni paroole). Pisem pudi-padi on kas juba Chrome’il olemas (Paste and go, kompaktne menüü) või saab seda muul moel lisada (Uppity asemel bookmarklet). Mõned kasulikud asjad on Chrome’il veel puudu (FxIF, Perapera-kun, Transliterator jt), aga üldjoontes hakkab juba looma. Omal ajal, kui ma Mozilla asemel Phoenixi vaikebrauseriks tegin, oli see kah alles nurgeline ja toorevõitu, aga näe, on teine praeguseks suureks kasvanud ja miljonite lemmikuks saanud. Samas on ta selle käigus kenakese kõhu ette kasvatanud ja laisaks läinud.
Nägemist, Firefox, oli meeldiv. Ei, tõesti. Mine juba. Kõtt!

eksole [3]


* * *

Novell · 07/12/09

Tallinnas Narva mnt 7c on restoran nimega Novell. Iga kord, kui sealt möödun, mõtlen, et mis imelik nimi. Nii ka tookord, kui N-ga koos sealt mööda jalutasime. Näe, veidra nimega restoran, osutan. N vaatab ja raputab pead. Mismõttes veidra nimega? Täiesti kena nimi ju? Nüüd ei saa mina aru. Novell, noh. Kes paneb restoranile nimeks tuntud IT-firma nime? N pilgutab silmi. Mis IT? See on ilus kirjanduslik nimi – novell. Novell, raamat, kirjandus, noh. Aaaa. Või nii. On jah, kui mõtlema hakata. Ainult et ma pole kunagi niipidi mõelnud.

Vt ka lugu kaussidest.

eksole [4]


* * *

Teda ei ole enam · 19/11/09

Eile suri mu sõber. Ta oli haige juba mõnda aega, kuid veel paari nädala eest käis tööl. Siis jäi ta koju, kedagi vastu ei võtnud, suhelda ei soovinud. Viimati, kui ma tema töökohas käisin, oli ta just esimest päeva koju jäänud ja ma ei näinud teda. Eile ta suri.

Me ei kohtunud viimasel ajal kuigi sageli, aga mul oli alati olemas teadmine, et ta on olemas. Enam ei ole. Mul on lõpmata kahju. Mitte sellepärast, et ma teda veel vahetult enne tema surma ei näinud — võib-olla ongi nii parem — vaid sellepärast, et tema oli mulle parem sõber kui mina talle. Tajun korraga kuidagi väga teravalt neid kasutamata võimalusi, mis nüüd jäävadki igaveseks kasutamata. Kõik, mis olnud, mis tehtud, kõik meie vahel räägitud jutud ja lausutud sõnad, kõik on nüüd kinni pitseeritud. See raamat on valmis kirjutatud ja sinna enam midagi lisada ei saa. Ei, midagi ei ole otseselt jäänud ütlemata, aga mul on tunne, et sinna oleks mahtunud veel midagi juurde. Kui palju või kui olulist, ma ei tea. Veel mõne nädala eest oleksin ma seda teada saanud, nüüd enam mitte.

Kas ma tunnen ennast selle pärast halvasti? Ei. Me teeme otsuseid, mis tunduvad tol hetkel õiged. Räägime asjadest, millest me saame ja tahame rääkida. Ju ma siis ei saanud või ei tahtnud sellesse suhtesse rohkem lisada. Ja praegu ma ei saa aru, miks. Oli see tunne, et aega on piisavalt, et küll homme jõuab? Oli see igapäevane kiirustav elu, mis pea muid mõtteid täis ajas, sundides mõttes tegelema muude asjadega ka siis, kui ma temaga kokku sain? Kes seda enam teab.

Nüüd on elus temasuurune auk ja see on palju suurem, kui ma arvasin. Terve hulk aastaid minu senisest elust on tänasest alates hoopis teistsugused. Tänasest alates on mu elus palju selliseid asju, millest mul pole enam kellegagi rääkida. Meie kahe ühised asjad on nüüd ühtäkki ainult minu omad. Mina olen ainuke inimene maailmas, kes mäletab, kuidas see või teine asi oli. Ma ei saa enam kellegagi maha istuda ja rääkida, et “mäletad, kuidas tookord…”. Mitte keegi peale minu ei mäleta. Meie ühised asjad on äkisti jäänud minu hoida.

See ongi kõige ootamatum. Inimesed vananevad, jäävad haigeks, nende kehad kustuvad ja kaovad, aga mälestused liiguvad edasi ühelt teisele. Tema elu on jagatud perekonna, tuttavate ja sõprade vahel. Tükike sellest on minu käes, tükike, mida pole kellegi teisel. Mida ma sellega peale saan hakata? Tegelikult ju mitte midagi. Lihtsalt nüüd on see minu oma, igaveseks minu kätte hoiule antud. Ma ei saa seda kellelegi edasi anda, see jääbki nüüd minu kätte. Ma pean enda sees selle mahutamiseks ruumi tegema. Võib-olla just niimoodi inimese hing suuremaks saabki?

Öö läbi sadas vihma. Puud on raagus ja taevas on hall. Vaatan aknast välja. Ma näen siit päris kaugele. Ükskõik, kui palju ma pilguga ka ei otsiks, ma ometi ei leia.


* * *

Hu? · 17/11/09

Uudised räägivad, et Obama kohtus Huga.

HU? Hu
Hu, Hiina RV president HU?, laulab depressiivsetest Eesti väikelinnadest

eksole


* * *

Raha- ja asjade loterii · 25/10/09

ENSV rahandusministeerium predstavljajet.

Loteriipilet

Loteriipilet

eksole


* * *

Nastik on tagasi · 15/10/09

Mul pole vähematki aimu, kui palju Nastiku kasutajaist viimase aasta jooksul alles on jäänud, aga kui mõni üksik siiski on ja seda siin loeb, siis teadku, et Nastik on koomast väljas ja tagasi tööpostil. Tööpost, tõsi küll, on muutunud. Mäletatavasti juhtus Nastiku algkoduga nõnda, et seoses serveri haldaja muutumisega läks Nastik katki ja kadus vahepeal üldse liinilt. Sestap on Nastik nüüd kolinud uuele aadressile, millest võib eeldada, et see esialgu kindlalt püsti püsib ja kus kõik töötab nii nagu vaja. Muutke oma järjehoidjates Nastiku uueks aadressiks nüüd nastik.spin.ee.

Kolimise käigus on Nastik saanud ka värske sõnabaasi ja on lootust, et see hakkab edaspidi olema operatiivsemalt uuendatud. Senisele igavale värviskeemile on lisandunud kaks uut sama igavat värviskeemi ja pisimuudatusi on kavas veelgi. Tähtaegu igaks juhuks välja lubama ei hakka.

Ahjaa, ja kui keegi soovib Nastikust koopiat oma serverisse üles panna, kirjutagu mulle, ma ei ole kade. Kirjutada võivad ka kõik, kes on huvitatud Nastiku arendamises kaasa löömisest, olgu selleks tahtmine oma metsikuid progemisoskusi rakendada või lihtsalt geniaalsed ideed paremaks muutmise kohta. Nastiku edasise saatuse kohta kirjutan millalgi lähemalt, jälgige reklaami.

eksole [4]


* * *