*
*

EE.KASULIK
ÕS 2006
Eesti keele käsiraamat
Eesti-norra-eesti sõnastik
Keeleveeb
Inglise-Eesti (sõ)Nastik

MUU.KASULIK
Bokmåls- og Nynorskordboka
Cambridge dictionaries
dictionary.com
Dictionnaire Français-Anglais
Словари и Энциклопедии
EN-HE online dictionary: מילון מורפיקס
Encyclopedia 1911
English Idioms
English-Arabic dictionary
English-Dictionary.us
Ephemeris: Nuntii Latini Universi
Denshi jisho ・ 電子辞書
Ilmainen Sanakirja
Le dictionnaire multifonctions
Lexin NO-EN
Online Etymology Dictionary
Wordorigins.org

HUVITAV
Arts & Letters Daily
BBC World News
Engrish!
Halfbakery
Languagehat
Linguaphiles' Journal
NewScientist
sci.lang
sci.lang.translation
The Word Spy
Word trivia

*
Natuke Aabrami kohta
Kirjuta Aabramile
RSS / Atom

Male / Chess
Male / Chess
ebalogaalne


Osalusõnnetused · 20/07/10

Oop viitas EPLi artiklile, milles juttu tollest traagilisest liiklusõnnetusest. Terast tähelepanekut ja arutlust süü tundmise ja tunnetamise üle lugege Oopi juurest, seda ma kordama ei hakka. Mulle jäi artiklist silma see nii levinud kõneviis, mis mind iga kord ärritab, kui seda näen. EPL kirjutab nii.

Laupäeval toimus rollerijuhi surmaga lõppenud liiklusõnnetus, milles osales ringhäälingunõukogu esimees Andres Jõesaar.

Mis mõttes osales? Et tulivad kolm inimest kokku ja tegivad õnnetuse? Osalemine eeldab tahtlikku tegevust, õnnetused seda vaevalt et on. Isegi õnnetuse põhjustaja poolt. Näitleja osaleb filmis ja pätt osaleb röövis või kallaletungis, aga liiklusõnnetuses osalemine on ikka absurdne. Õnnetuses võivad olla osapooled, aga osalejateks neid mina küll ei nimetaks. Mis järgmiseks? Kas varsti kirjutatakse, et tööõnnetuses osalesid kodanikud A, S ja K või et surmaga lõppenud paadiõnnetuses osalesid N ja M? Või kuidas oleks uudisega tulekahjus osalesid nii esimese kui teise korruse elanikud? Piinamises osales tuntud dissident D, kes selle tagajärjel ka suri? Libedaga on kukkumistes osalenud juba enam kui sada vanurit?

eksole [1]


* * *

Dialektkass · 05/07/10

Sarjast “põnevaid seiku minu igavast elust”. Nägin eile meie koridoris kassi. Selles pole mitte midagi tähelepanuväärset, et meie koridoris kassid on. Seal on neid alatihti. Aga eile oli sinna sattunud üks iseäralik isend, keda ma varem näinud pole. Suur ja oranž. Kes näugus täiesti ebakassilikult. Selmet häälida ilusasti mjäu või njäu või nääu või meäu, nagu kassid ikka. Ei, tegi tema hoopis miau. Miau! Ilusasti, selgelt, kõlavalt, lühidalt. Iga vokaal oli kenasti eristatav. Iga häälik ühekordne. Kui kassidel oleks oma Queen’s English, siis oleks see ilmselt just midagi sellist. Aga muidu nägi välja nagu päris kass.

eksole


* * *

Kuidas ma välistudengit ahistasin · 02/07/10

Suvi. Puhkus. Mõnus. Hommik algas pannkookidega. Hoolimata sellest, et oleksin heameelega tahtnud hoopis päikeselaiku põõnama heita, otsusin päevased olulisemad toimetused kohe ära teha. Mul oli vaja linnas paaris kohast läbi käia ja üht-teist tuua-viia. Otse loomulikult on ainumõeldav variant võtta seks otstarbeks jalgratas.

Mõeldud-tehtud. Esmalt sõitsin Tondile, seejärel Kristiinesse. Viimase asjana oli vaja läbi käia Kadriorust. Pärast väikest arupidamist iseendaga läksin mööda tavapärast teed: Tehnika, Balti jaam, Soo, sadam, Kadriorg. Rimi ristmiku juures jäin foori taga seisma ja kuna ma fooride tsükleid peast tean, ronisin ootamiseks ratta seljast maha. Hetke pärast pöördus minu poole üks nääpsuke tütarlaps. Do you speak English, küsis ta. Yes, I do, teatasin. Muidugi spiigin, milles küsimus. Vahetult enne seda oli ta suhelnud samuti rohelist ootava pikajuukselise blondiga, kellelt ta oli saanud vastuseks pearaputuse. Nüüd pöördus ta minu poole.

Do you speak English, küsis ta. Ta oli minust lühem, kõhnake, tumedate lühikeste juustega ja suurte-suurte päikeseprillidega. Seljas olid tal ilmale absoluutselt mittevastav riietus: pikad teksad (või ma ei teagi, mis materjalist tänapäeval neid moodsaid liibuvad pükse tehakse) ja hall pullover. Ebaadekvaatset riietust selgitas see, et arvestades mitut kompsu, mis tal käe otsas olid ja ühte ratastel järeleveetavat kohvrikest, oli ta ilmselt äsja laevalt maha astunud ja suundus kuhugi edasi.

Yes I do, vastasin. Tüduk naeratas rõõmsalt. Tal olid ilusad hambad ja kummalisel kombel tema aval naeratus sobis tema suurte päikeseprillidega. Kuhupoole jääb central station? Central station?, küsisin üle. Nojah, jaam, kust saaks edasi sõita. Tartusse näiteks. Aa, bus station? Tal on muidugi ükskõik, mis jaam, peaasi, et Tartusse saaks. Easy, ütlesin. Lähed siit edasi, otse-otse mööda teed. Lähed üle — lugesin mõttes kokku — umbes nelja ristmiku. Siis näed suurt Stockmanni kaubamaja, sealt põrutad vasakule ja oledki varsti kohal. Lähme üle, viipasin, see jääb sinnapoole.

Tüdruk sahmerdas oma kompsudega. Magamiskott kukkus tal õlalt maha ja kohver keeras end vastu äärekivi tagurpidi. Ah et siis sinnapoole, osutas ta. Just nii. So, four intersections? Well, tead, ma täpselt ei tea, aga kas kolm või neli. You can’t really miss it, seal on trammirööpad maas ja puha. Hüppad trammi peale ja sõidad ühe peatuse vasakule ja oledki peaaegu kohal. Thank you, naeratas tüdruk. Hüppasin ratta selga. Have a nice trip, soovisin talle, ja väntasin teises suunas.

Mul ei läinud oma asjaajamistega kaua, isegi vähem kui kümne minuti pärast hakkasin linna poole tagasi sõitma. Korraga turgatas mulle pähe, et olin vaesele turistile andnud ju valed juhised. Kui ta läheb trammi peale Paberi peatusest, siis peab ta sõitma ju kaks peatust, mitte ühe. Mu silme ette kerkis hoobilt kujutluspilt sellest, kuidas neiu oma kodinatega Keskturu juures väljub, laubalt higi pühkides ja ratastega kohvrit järgi vedades endale turukotikeste ja -mutikeste vahel teed rajab ja asjatult üritab kellegagi inglise keeles suhelda saamaks teda, kus on bus station. Varemgi on juhtunud, et ma olen turistidele veidi poolikuid juhiseid andnud, kui ma pole osanud peas päris täpselt tänavaid või peatusi õigesti kokku lugeda, kuid varem pole mul olnud ka erilist vigade parandamise võimalust. Aga praegu on mul ju ratas!

Otsustasin, et sõidan talle vastu ja juhatan teda uuesti, sedapuhku õigesti. Jõudsin Stockmanni ristmikule. Seisin pedaalidel püsti, vaatasin igas suunas. Ei paista tüdrukut kusagil. Selle aja peale peaks ta olema küll juba siia jõudnud, arvutasin endamisi. Aga ehk on ta juba trammiga edasi sõitnud? Ega’s midagi, keerasin ratta mööda Tartu maanteed üles ja kammisin pilguga tänavat. Eip, ei ole. No ehk ta vantsib juba Keskturu juurest üles järgmisse peatusse ja kirub seda jobu, kes talle ühest peatusest rääkis? Kihutasin mööda tänavat edasi, bussijaama ristmikule. No ikka pole tirtsu näha. Mis värk on, ta ei saa ju nii väle ometi olla? Aga äkki ta küsis Stockmanni juures taas teed ja teda juhatati mööda Lastekodu? Sekunditki kaotamata keerasin Lastekodusse ja lasin vabakäigul mööda tänavat turuni välja. Ei old tuttavat kohvriga tüdrukut ka siin.

Nüüd hakkasin ma juba muretsema. Äkki on temaga midagi juhtunud. Noor välismaa tütarlaps kurjas Tallinnas, kõike võib juhtuda. Või ehk tegi ta kuskil peatuse ja võttis kuskil ühe kohvi? Sõitsin Stockmanni ristmikule tagasi. Ja siis ma nägin teda. Seisis trammipeatuses ja üritas edutult inimestega suhelda. Andsin jalgadele valu. Jõudsin kohale trammiga ühel ajal. Ta oli just oma kottidega trammi astumas, kui ta kõrval seisma jäin. Hi again. Tead, tegelikult on nii, et sõida ikka kaks peatust, mitte üks, eks. Two? Yes, yes, two stops. Okay. Kõhklevalt ronis ta trammi.

Ja siis tabas mind järgmine äratundmine. Tore, tüdruk astub trammist maha ja mis edasi? Mitte et meie bussijaamal oleks küljes silt Bus station, mis kaugele tänavanurgale ära paistaks, eks. Oeh. Ei, giidi minust ei saaks. Aga mul on ju ratas. Kui ei jaga pea, jagavad jalad.

Tramm oli juba järgmisse peatusse jõudnud, kui mina foori taga alles rohelist ootasin. Kui viimaks liikuma pääsesin, suundusin otse mööda Lastekodu. Keerasin tänava otsas vasakule ja jäin ristmikul seisma. Jah, seal ta oligi. Vaatas ebalevalt igasse suunda ja tundus, et küsis kelleltki veel teed. Kui talle selja tagant ringiga ligi jõudsin, oli ta juba poolel teel bussijaamani. Hello there. Hello, naeratas ta. Ma hakkasin sinu pärast muretsema, ütlesin. Juhatasin sind ennist valesti ja nüüd tahtsin veenduda, et sa ikka kohale jõuad. Kas see on ikka õige koht, uuris ta. On, on. Kas sul raha ikka on? Siin sa eurodes küll maksta ei saa. Tüdruk näis olevat veidi ehmatanud. Ma midagi vahetasin jah. Koukis taskust välja viiekümnese ja mõned kahekümneviiesed. 125 krooni. Ma arvan, et sellest piisab, ütlesin. Kas sul rahvusvaheline ülõpilaskaart ka on? On, ütles ta. Siis näita seda ka, äkki saad soodustust. Ma kindel pole, aga proovi. You’ll be fine. Thank you, muigas tüdruk. Bye!

Kodu poole sõites jäin aga mõtlema. Võib-olla oleks ta niisamagi ise hakkama saanud, jah, tõenäoliselt olekski, ikkagi suur inimene mõõdukalt umbkeelses, kuid siiski tsiviliseeritud kohas, miks ta ei peaks hakkama saama. Ja võib-olla, võib-olla ma hoopis tüütasin teda. Ehk arvas ta, et ma teda jälitan ja temalt midagi tahan? Tuleb mingi rattaga habetunud kutt ja hakkab sabas käima. Näe, juba kolmandat korda siin! Mida ta õige tahab? Tõepoolest võis ta ju nii arvata.

Nii et kui te näete Tartus üht väikest kasvu kleenukest välistudengit, kel on lühikesed tumedad juuksed, suured ümmargused päikeseprillid ja armas naeratus ja kes veab enda järel ratastega reisikohvrit ja kannab kaenlas sinist magamiskotti, siis öelge talle, et too rattaga tüüp seal Tallinnas ei tahtnud üldse teda ahistada või röövida vaid on lihtsalt linnajuhina veidi juhm.

eksole [9]


* * *

Valeri, kojamees · 19/06/10

Kõndisin poolkiirustades kodu poole, olin veerand tunni eest telefonis lubanud, et kohe varsti jõuan. Eespool keeras põiktänavast välja üks lüheldane meesterahvas ja suundus minu poole. Minuga kohakuti jõudnud, osutas ta küsivalt randme peale. Koukisin taskust telefoni ja näitasin talle. Ta uuris mitu korda, iga kord silmi kissitades ja prille kohendades. Lõpuks sai ta aru ja noogutas tänulikult. Hakkasin juba edasi asutma, kui ta mind kõnetas.

Oota, ütles ta ja astus lähemale. Ta koukis ühes oma punnis taskust välja pudeli. Võta, ütles ta. Vaatasin pudelit. Sildil seisis 777, AS Kravond, 18%. Kork oli avamata. Mees noogutas julgustavalt. Võta-võta. Kork krõpsus, kui seda lahti keerasin. Võtsin lonksu. Magus marjavein. Mees võttis ise ka lonksu. Ta oli väikest kasvu, minust lühem. Paljal pealael hõljusid tal paar valget juuksekarva, kuid habe oli aus, tihe, pruuni ja hallisegune.

Oota, ütles ta. Räägime natuke. Mul on kiire, ütlesin. Naine ootab. Ta pilgutas silmi, justkui kuuldu üle järgi mõeldes. Pöördusin minekule. Oota, hüüdis ta. Ära tee mulle halba! Räägime. Keerasin ringi. No räägime siis. Võta veel, ütles ta. Julgelt. Ära karda, ma ei paku sulle midagi sellist. Selle kinnituseks võttis ta ise veel ühe lonksu ja ulatas pudeli mulle tagasi.

Tühja kah, mis siis ikka. Veidi aega mul ju on. Vein oli magus. Mees kallutas end mulle lähemale. Tal olid hallid silmad. Kuidas sul läheb ka, küsis ta. Pole viga, tegelikult päris hästi, vastasin. On hullemaidki aegu olnud. Mees noogutas. Aga elu on ikka sitt. Raske on. Noogutasin. Muidugi on, kellel poleks. Ma saan kaks koma kaheksa, ei, tähendab kaks kaheksa, ptüi, kakssada kaheksa, ah kurat… Kaks tuhat kaheksasasada, pakkusin. Jah, kakstuhat kaheksasada. Mida sa teed, küsisin. Я дворник, там, viipas mees käega sinnapoole. No kuidas see eesti keeles ongi, see, noh. Kojamees, ütlesin. Just, kojamees. Minu nimi on Valeri, ütles mees ja sirutas käe ette. Kuidas sinu nimi on? Sven. Kuidas? Aa. Vot, Sven, mul on palju eestlastest sõpru. Ütle, kuidas ma eesti keelt räägin? Mees vaatas mulle äraootavalt otsa.

Eesti keelt rääkis ta tõesti hästi. Mõned sõnalõpud läksid veidi nihu, aga pole ka ime, kui mina oleksin samas konditsioonis nagu tema ja samamoodi kõiguksin, siis oleks ilmselt ka minul rektsiooniga probleeme.
Vaata, vene ajal ma õppisin ise eesti keelt. Keegi ei sundinud, ma ise õppisin. Kõik mu eesti sõbrad tahtsid minuga rääkida vene keels, aga mina neile kogu aeg, et no miks te minuga eesti keeles ei räägi! Muudkui küsivad, et kuidas on see sõna vene keeles, aga mina vastu, et ütle, et kuidas see asi eesti keeles on. Valeri jäi hetkeks mõtlikuks ja kavus mälusoppidesse. Ütle mulle, kas sa saad minust aru. Muidugi saan, kinnitasin. Ei, sa ütle mulle ausalt. Ma räägingi sinuga ausalt.

Valeri osutas tänavaäärsele aiaorvale. Lähme sinna, räägime natuke. Seisime kellegi hoovivärava ette, tänava äärest ära. Mina olen venelane, ja sina oled eestlane. Aga tead, kõik on inimesed. Minul on ükskõik. Näed, praegu räägin sinuga, eestlasega. Saad aru, loeb see, mis inimene sa oled. Valeri võttis pudelist viimase lonksu ja viskas tühja pudeli üle aia. See on kellegi hoov ja me seisame kellegi köögiakna all, mõtlesin. Valerit ei näinud see mõte häirivat. Ta laiutas käsi ja naeratas. Mul on teine veel, ütles ta kavalalt ja koukis teisest taskust välja samasuguse pudeli. 777, 18%.

Mul ei ole palju raha, aga seda jaksan ma osta. Mul mõned tuttavad räägivad, kuidas nemad joovad kogu aeg konjakit. No kes jaksab kogu aeg konjakit osta? Mina küll ei jaksa, ütlesin. Novot, ütles Valeri, aga see pudel maksab 11 krooni. Täna ostsin 25 krooni eest kaks pudelit, mõistad? Mõned inimesed on rikkad, tead? Ma käisin Venemaal, ainult ühe korra olen läinud — Valeri tõstis selle tõiga rõhutamiseks püsti ühe sõrme — ja seal on, tead, neljakorrulised majad mõnel. Aga kes on rikkad? Enamus on vaesed, neil pole mitte midagi. Aga kes sina oled? Aa, sina kirjutad? Ega sellega ka rikkaks ei saa.
Mul on дочка и внучка ja ma saadan neil iga kuu raha. Kus nad elavad, küsisin. Kaasanis. Tead? Noogutasin. Nad tulevad mulle varsti külla, ma pean raha koguma. Aga kuidas ma kogun? Raha ei ole!

Vahetasime paar korda käest-kätte pudelit. Ma tahan sinuga rääkida, mõistad? Ma tahan teid, eestlasi, mõista. Mis vahet seal on, kes sa oled. Aga vaat, see Ansip, seda ma ei saa aru, mida ta tahab? Miks ta nii teeb? Miks ta teeb kõigile halba? Kellel on hea elada? Kas sinul on hea elada? Ma ei osanud sellele küsimusele hoobilt vastata. Üks asi on see, kui sult küsitakse, kuidas sul läheb, siis on lihtne öelda, et kas hästi või halvasti, aga kui küsitakse, et kas mul on siin ja praegu hea elada, siis on sellele palju keerulisem vastata. Valeri silitas mõtlikult habet. Seejärel ta jätkas. Ta räägib, et евро ja евро, aga mis siis saab, kui see tuleb? Siis on mul veel raskem.

Ei, sa ütle, kas sa saad must aru? Valeri pani mõlemad käed mu õlgadele ja vaatas mulle silma. Saan, ütlesin. Tänaval jäi seisma üks auto, andes märku, et me oleme tema väraval ees. Võtsin Valeril õlast ja juhtisin tänavale tagasi. Vaatasin kella. Ma peaksin tegelikult kodus olema, mõtlesin. Lähme, ütles Valeri, kõnnime.
Lonkisime mööda tänavat edasi, pudel odavat peeti näpus. Valeri rääkis valjul häälel elavalt žestikuleerides. Ma meenutavat talle kangesti ühte tema ammust tuttavat, kellega koos ta Tartus õppis. Kus olid alles ajad, mul oli palju raha, ma ostsin oma emale kaks autot. Kaks autot! Moskvitši ja Žiguli! Ma sain palka viissada krooni! Eiei, oota, siis ei olnud kroonid. Viissada rubla, pakkusin. Muidugi rubla! Valeri hakkas naerma. Lisaks sellele veel tegin haltuurat ka. Teine pudel jõudis poole peale. Valeri läks üle vene keelele. Saad sa minust aru, küsis ta iga natukese aja pärast. Говори, говори, хотя я плохо говорю, я всё понимаю. Kui palju Žiguli maksis tol ajal? Kaheksa tuhat rubla, vastas Valeri pikemalt mõtlemata. Umbes poole aasta teenistus siis, ütlesin. Jah, poole aasta palk. Aga mida nüüd saab poole aasta palga eest? Mõtlesin Valeri kojamehe palga peale. No televiisori ikka saab, arvasin. Ta hakkas naerma. Naerdes tõmbusid ta silmad kissi ja vuntsid tõusid suunurkadest lõbusalt üles. Televiisoreid on mul kolm. Miks kolm, küsisin. Дочка tuleb, võtab ühe kaasa. Neil on veel raskem kui sinul? Ta noogutas. Oi kui palju raskem! Aga ma ikka aitan neid. Valeri muutus tõsiseks ja vaikis mõnda aega.

Kas sa lähed trolli peale? Jah. No läheme siis siit üle tee. Valeri hoidis end minu ligi. Sa ära pahanda, ma ei taha sinust mitte midagi. Saad aru, vahel ma lihtsalt tahan vahel inimestega, noh… Ta otsis õiget sõna. Общаться? Jah, общаться. Sina mulle meeldid, sa hakkasid mulle kohe meeldima. Ma tahan suhelda. Ma tahan aru saada, mis selle kõige mõte on. Kõige mõte, mis mõte on elada? Kas sina tead. Vastasin ausalt. Ei tea, mina ei tea, mis selle kõige mõte on. Oled sa usklik, küsisin vastu. Jah, ma olen see… Православный? Jah, православный. Ma ei vaheta seda iialgi millegi vastu. On olnud igasuguseid uskusid ja kõike, aga õigeusk on minu oma.

Võta veel, müksas Valeri mind. Pudelis oli veel paar lonksu järgi. Mu telefon helises. Жена звонит. Aa, see on hea. Mul läheb veel natuke aega, ütlesin telefoni. Valeri astus ebakindlal sammul lähemale, kummardus telefoni juurde, hõiskas мы все любим тебя ja kõhistas naerda. Ta kallistas mind. Ma olen vanakooli mees, kui ma joon, siis nii et maa must. Aga mul on hea naine, ta hoiab mind ohjes. Nataša on tubli. Ma armastan teda väga. Naist peab hoidma. Ta ei lase mul ära surra, hoiab mind elus. Ilma naiseta ei saa.

Ütle, kas ma olen sind ära tüüdanud? Ei, mitte seda. Aga ma ei ole päris sedasorti inimene, kellega sa läbi käid, eks? Jah, sa oled teistmoodi, tunnistasin. Ma tahaksin sinuga teinekordki rääkida, ütles Valeri. Anna oma aadress? Ei, aadressi ma ei anna. Valeri laiutas käsi. Saan aru, ma ei meeldi sulle. Asi pole selles, ütlesin. Mõistan, mõistan. Aga sina meeldid mulle. Ma tahaks sinuga veel kohtuda. Kui meil on määratud kohtuda, siis me kohtume, ütlesin. Valeri surus mu kätt. No hüva, kõike head. Keerasin minekule. Oota! Valeri ruttas taas minu poole. Ma olen sulle juba kõrini, jah? Mulle meeldib sinuga suhelda. Inimene inimesega. Mõistad, selline ma olen, ma pean end välja valama. Ma ei taha sinust mitte midagi. Ma ei ole selline, kes tuleb midagi kerjama või küsima. Ma ei arvagi, et sa selline oled. Sa oled hea inimene, ütlesin talle. Eh, ütles ta. Ma tahan lihtsalt suhelda, ma tahan inimesi mõista. Ta surus uuesti mu kätt.

No mis siis ikka, ma lähen sinnapoole. Ela hästi. Võib-olla näeme veel. Võib-olla. Kunagi ei tea, mis elu toob, ütlesin. Valeri naeratas kurvalt. Ta keeras minekule. Mina läksin teises suunas. Vaatasin üle õla tagasi. Nägin teda ristmikku ületamas. Ta oli öelnud, et elab sealpool. Ta läheb koju, mõtlesin. Mida ta naisele räägib? Et kohtas tänaval ühte eestlast, kellega koos nad kaks pudelit veini ära jõid ja kes rohkem vaikis ja kuulas kui rääkis? Või ei räägi ta talle sellest midagi? Või on ta tänase kohtumise selleks ajaks juba unustanud?

Varsti tuleb talle külla tema tütar oma lastega. Ta annab talle oma pensioni ja kojamehetöö kõrvalt kokku hoitud raha ja ühe televiisori. Ja otsib edasi elu mõtet.

Mina? Mul on hea meel selle kohtumise üle.

eksole [3]


* * *

Palju õnne, germanistika · 31/05/10

Elion teatab:

Alates 1. juunist paigutame võõrkeelsed kanalid Pro7, SAT1, RTL, Rai Uno ja Arte uude teemapaketti „Euro“, sest põhipaketis on antud kanalite vastu vähene huvi.
Lisaks neile viiele kanalile, lisanduvad uude teemapaketti ka Prantsusmaa ja Hispaania kanalid France2 ning TVE-i. „Euro“ teemapaketi kanalid hakkavad asuma kanalikohtadel 80-86 ning teemapaketi hinnaks saab 35 kr/kuu.

Seega jääb Elioni DigiTV põhipaketti umbestäpselt 1 saksakeelne algupärane programm, Deutche Welle. Ülejäänute vastu ei olevat huvi. Seevastu paistab eestlastel jätkuvalt olevat huvi kanalite MCM TOP (100% muusikakanal hommikutopi, päevatopi ja öötopiga – edetabelitoppidega!), Fashion TV (Fashion TV on moehuvilistele suunatud Austria telekanal, kus mõnikord näeb ülekandeid sellistestki moeshow’dest, kus ekstravagantseid riideid kannavad ka eesti soost modellid!), Star (Sära, ilu, luksus, glamuur, atraktiivsus, ideaalsus ja illusioon!) ja Fox Life (Esmaklassiline meelelahutuskanal trenditeadlikele naistele.) vastu.

Mis seal’s ikka.

eksole [3]


* * *

Miraakel · 24/05/10

Mis blogipidamine see on, kui ei lingi viletsakvaliteedilistele animeeritud giffidele, eks? Siin lingitud miraakelklipp tuletas mulle meelde, et olen kunagi sarnast pilti isegi oma silmaga näinud.

Kadriorus, Poska ja Narva mnt ristmikul lonkas kord üks vanataat kahe karguga üle sebra. Ühel hetkel avastas ta, et lubav roheline tuli oli vahepeal muutunud kollaseks ja et paremal tallab foori taga autojuht juba närviliselt ja häälekalt pedaali. Taadil hakkas korraga hästi kiire ja kuna kahe karguga edasiliipamine kuigi eduline liikumisviis polnud, haaras ta mõlemad kargud kaenlasse ja jooksis ülejäänud osa teest ilma abivahenditega käbedalt läbi. Kõnniteel võttis ätt kargud taas alla ja kööpas edasi.

Miraakel

eksole


* * *

999 999 999 krooni · 24/05/10

Tänane personaalpangandusalane vihje tuleb Sampo pangalt. Nagu näha juuresolevalt pildilt, valitseb vähemalt Sampo pangas juba (ikka veel?) tuline majandusoptimism. Pärast makse kinnitamist kuvab netipank mulle järgmise julgustava teate.

999 miljonit

Jah, kallis Sampo, võtan selle teadmiseks juhuks, kui mul kuna peaks tekkima tahtmine liigutada 1 000 000 000 krooni läbi sinu internetipanga. Lihtsam oleks mul vist tõesti ülekantavad summad jagada väiksemateks kui miljardikroonisteks osadeks ja ositi üle kanda. Suur tänu teabe eest, võtan seda edaspidi igakuisel arveldamisel kindlasti arvesse!

eksole [2]


* * *